Kiikumine oli kevade ja suve alguse tähtis komme
Kiikumine on vana rahvapärane lõbustus, millest võtsid osa nii noored kui ka täiskasvanud. Kiige juurde ei mindud ainult hoogu tegema – see oli koht, kus kohtuti, lauldi, mängiti, tantsiti ja veedeti koos aega.
Kiikumisel oli rahvapärimuses ka sümboolne tähendus. Usuti, et kiikumine annab tervist, jõudu ja kergust ning aitab kevadele rõõmsalt vastu minna. Mõnel pool seostati kõrgele kiikumist ka hea vilja- või linakasvuga.
Millal algas kiikumisaeg?
Kiikumise algusaeg ei olnud kogu Eestis ühesugune.
Lõuna-Eestis alustati lihavõttepühadel
Lõuna-Eestis algas kiikumisaeg sageli lihavõtte- ehk munapühadel. Seetõttu nimetati lihavõtteid rahvasuus ka kiigepühadeks.
Kiik valmistati tavaliselt suurel neljapäeval või vaiksel laupäeval, et esimesel pühal saaks juba kiikuma minna. Kuna kevadilm võis olla külm ja lumine, riputati mõnikord lihtne nöörkiik rehealuse tala külge.
Lõuna-Eesti kiikumisaeg oli enamasti lühike ning võis piirduda pühade ja neile järgnevate päevadega. Seetõttu olid ka kiiged sageli kergema ja ajutisema konstruktsiooniga.
Põhja-Eestis algas kiikumine suvistepühadel
Põhja-Eestis algas suurem kiikumisaeg tavaliselt hiljem, suviste- ehk nelipühade ajal. Suvisteid on rahvapäraselt nimetatud samuti kiigepühadeks.
Siin ehitati suuri külakiikesid, millel võis korraga kiikuda mitu inimest. Kiikumine jätkus sageli jaanipäevani või veelgi kauem.
Lääne-Eestis võis kohata nii lõuna- kui ka põhjapoolset kommet: mõnes paigas alustati kiikumist lihavõtetel, teisal suvistepühadel.
Kiigeplats oli küla kohtumispaik
Suured kiiged püstitati küla ühisesse kooskäimiskohta – vainule, aasale, metsaserva, külakoplisse või kõrgemale künkale. Sageli valiti looduslikult kaunis paik, kust avanes avar vaade ümbrusele.
Kiige kõrvale võidi rajada tantsuplats ning jätta ruumi mängudeks ja jaanituleks. Pühade ajal kaunistati kiigeplatsi noorte kaskede ja roheliste okstega.
Ahaa, kiigeplats oli omamoodi vana aja kohtumispaik – sinna mindi uudiseid kuulma, sõpru nägema ja ühiselt lõbutsema.
Kes kiige ehitas?
Suure külakiige valmistamine oli keeruline ja vastutusrikas töö. Tavaliselt ehitasid kiige küla noormehed, keda nimetati ka kiigeseppadeks.
Kiige valmistamise ja kiigutamise eest võidi neile tänutäheks anda:
- värvitud mune;
- vöid või sukapaelu;
- tubakakotte;
- muid omavalmistatud kingitusi.
Lõuna-Eestis seostus munade kinkimine eriti lihavõttepühadega. Enne kiigele pääsemist võidi kiigeseppadele või kiigutajatele anda üks või mitu värvitud muna.
Kiikumise juurde kuulusid laulud ja mängud
Kiigel lauldi kiigelaule, mille rütm sobis kiige liikumisega. Laulmine aitas ka ühist hoogu hoida. Kiigeplatsil mängiti, tantsiti, prooviti jõudu ja tutvuti teiste noortega.
Kiigelauludes kutsuti inimesi kiigele, kiideti kiigeseppi ning kirjeldati kevadet, pühi ja koosolemise rõõmu.
Mis oli lauahüppamine?
Põhja-Eestis tunti lihavõtteajal ka lauahüppamist. Selleks asetati pikk laud keskelt toetuspunktile. Kaks osalejat seisid laua vastasotstes ja hüppasid kordamööda, püüdes pärast õhkutõusmist jälle lauaotsale maanduda.
See oli hoogne jõu- ja osavusmäng, kuid tänapäeval ei tasu vana kommet ilma turvalise konstruktsiooni, pehme aluspinna ja oskustega juhendajata järele proovida.
Proovige perega kiikumismängu
Kiikumise pärimusega tutvumiseks ei ole vaja suurt külakiike. Minge koos lapsega mänguväljakule või turvalisele kiigele ja proovige väikest tähelepanumängu.
- Kes märkab kiikudes kõige kaugemal asuvat puud?
- Milliseid kevade või suve hääli on kuulda?
- Kas suudate kiige liikumise rütmis ühe lühikese salmi välja mõelda?
- Milline võiks olla teie pere oma kiigelaul?
Ohoo, ühest tavalisest kiigekorrast võib nii saada väike rännak Eesti rahvakommete maailma!
Vaata ka
Allikad
Osavõtjate arv: olenevalt kiige suurusest
- Sobilik vanustele:
- Beebi 0-1 a.
- Maimik 1-3 a.
- Mudilane 3-5 a.
- Koolieelik 5-6 a.
- 1.kooliaste 1-3 klass
- 2.kooliaste 4-6 klass
- 3.kooliaste 7-9 klass
- Gümnaasium
- Täiskasvanu