Kunagi ammu, kui ise laps olin, tegi ema taolisi tähekesi. Samas ega tal väga meeles olnud, kust tal see idee tuli, et neid teha. Aga ütles, et ju siis nõukogude ajal polnud midagi saada ja kui tulid hõbedased kohvipakid, siis sai neid kohe ära kasutada. Siit tuli ka mulle hea mõte, et miks visata head asja ära. Kuna mulle endale meeldis lapsena nende tähekeste lõhn - õrn kohvilõhn oli alati juures, kui neid esimesel advendil üles riputasime -, siis jätkan sama traditsiooni ning teen kohvipakkidest tähekesi, et ka kõik teised saaksid õrna kohvilõhna ja tähtede sära toas tunda.
Vaja läheb:
- kohvipakkide hõbedast sisu, võib ka olla kuldne, must vm värvi kohivpakk, peaasi, et veidi säraks
- õhemat pappi
- liimi, kääre
- niiti, nõela
Esiteks tuleb kleepida papi mõlemale poolele hõbedased kohvipakid. Seda selleks, et tähed tuleksid mõlemapoolselt säravad. Siinkohal pole oluline, mis pidi pakendit kleepida - kas hõbedane sisupool ülespoole või kirjaga pool ülespoole. Sel korral lasin oma väiksel lapsel liimiga veidi pappi liimitada, hea tegevus väikesele lapsele, kes väga abistada tahab. Alguses ühelt poolt pappi ja hõbepaber peale, seejärel teiselt poolt pappi ja hõbepaber peale. Oluline on, et kõik kohad saaks liimiga kokku.
Hõbepaber papil peal, tuleb hakata tähti peale joonistama. Nii palju kui mahub. Kasutasin ka kõige väiksema koha ära ning tegin neist pisikesi tähekesi. Kui tähekesed valmis joonistatud, tuleb need välja lõigata. Siin pole oluline, kas tähed on sümmeetrilised, las iga täht olla täpselt selline nagu tuleb. Hea võimalus veidi suurematel lastel lõigata omaloomingulisi tähekesi välja. Siis võib veel kontrollida, kas kõik tähekeste jalad said ikka kinni liimitud. Vajadusel tuleb papi ja hõbepaki vahele veel veidi liimi lisada, et täheke ikka vastu peaks.
Tähed valmis, tuleb võtta niit ja nõel ja iga tähekese ühte osta niit panna. Panna niit nõelale taha ning suskata tähekesest läbi. Siinkohal võib ema abiks olla, et keegi nõelaga endale haiget ei teeks. Niidiotsad kokku siduda ning siis juba panna täheke rippuma, kuhu soovi.
Meil lapsena rippusid tähekesed akende küljes, et talveöödel oleks välja vaadates väike sära. Samuti saab neid riputada kuuse külge või mõne taime külge.
Mis mulle nende tähekeste puhul eriti meeldib, on see, et nad õrnalt liiguvad. Siis on hea jälgida valguse mängu pimedal ajal.
