Vastlapäev on möödas ju -
käes on sumbund paastukuu.
Udutab ja vihma tibab,
niiskust, niiskust alla ribab.
Kraavides ju voolab vett.
Õhus tundub kevadet,
olgugi et vahestki
tuleb lund ja rahetki.
Päikest harva näha saab -
pilvi palju ratsutab,
tuleb lõunast, läänest neid,
mööda pikki taevateid.
Kaugel küll veel lind ja lill,
kasemahl ja pajupill,
aga kraavis voolab vett -
õhus tundub kevadet…
Mõte lapsele ja lapsevanemale
See luuletus tabab varakevadist paastuaja meeleolu, mil talv on justkui taganenud, kuid kevad pole veel päriselt kohal. Udu, vihm ja niiskus vahelduvad harva nähtava päikesega, samal ajal kui kraavides voolav vesi annab kindla märgi, et muutus on alanud.
Julius Oro oskab siin näidata, kuidas kevad tuleb tasapisi ja tagasihoidlikult. Luuletus aitab lastel mõista, et looduse ärkamine ei ole hetkeline sündmus, vaid pikk ja vaheldusrikas teekond.
Teemad: varakevad, paastukuu, ilm, kevadeootus, looduse märgid, aastaaegade vaheldumine. Sobib kasutamiseks kodus, lasteaias ja koolis kevade eelmise aja märkamiseks ja mõtestamiseks.
Proovi koos lapsega
Lugege luuletus ette ja minge õue vett vaatama. Otsige kraave, lompe või sulanud kohti ning arutage, milliste märkide järgi saab aru, et kevad on lähenemas, isegi siis, kui ilm on veel hall ja niiske.
