Õues nutab leinakask,
sajab lund, ja tal on vilu,
puudub kevadine ilu,
laanes luusib tuulispask
Kase küljes linnu – kast;
seal on kuldnokk linnukene,
külmetumas tillukene, –
ta ei väsi ootamast.
Kuldnokk, väike kevadlind,
lendas siia, lendas sinna,
polnud kuhugi tal minna –
lume all veel mullapind.
Sajab lund ja sajab lund,
aga linnukene väike
ootab, millal tuleb päike,
ainult päikesest näeb und.
Oota, oota, väike lind,
küllap peagi päike tuleb,
talvetaadi silmad suleb,
tõttab rõõmustama sind!
Mõte lapsele ja lapsevanemale
See liigutav kevadeootuse luuletus toob esile looduse ja loomade hapruse ajal, mil talv ei taha veel taanduda. Leinakask, tuulispask ja külmetav kuldnokk loovad pildi maailmast, kus kevad on küll oodatud, kuid veel kättesaamatu.
Julius Oro annab lapsele ja täiskasvanule võimaluse kaasa tunda ning lohutada: ootamine ei ole asjatu, sest päike tuleb ja kevad võidab. Luuletus õpetab märkama nõrgemaid ja hoidma lootust ka siis, kui olud tunduvad ebasoodsad.
Teemad: kevadeootus, linnud, loodus, hoolivus, lootus, aastaaegade vaheldumine. Sobib kasutamiseks kodus, lasteaias ja koolis varakevadel looduse ja tunnete teemaliste vestluste juures.
Proovi koos lapsega
Loe luuletus ette ja vaadake õues, kas näete linde, kes juba kevadet ootavad. Rääkige, kuidas saaksime külmal ajal loomi ja linde aidata ning miks on oluline osata oodata paremaid päevi.
