Aknast õue vaatas Mati.
Oh, kuis kõik on imelik!
- Maa on täis kui valget vatti,
kask on härmast habemik!
Muri kongi uksel haukus,
vares varbaid nokitses.
Aianurgas aga paukus
külm, mis seinas pakitses.
Matil sära silmis mängis,
teise tuppa jooksis ta,
vendi, kes veel olid sängis,
neid ta tahtis ärata.
"Ats ja Peedu, on teil mahti?"
hüüdis Mati valjusti:
"Kelgusõit nüüd läheb lahti,
lund on väljas rohkesti!..."
