Kas Sa tead miks vanavanavanavanemate aegsed fotod kõik rulli keerduvad?

Põhjuse, miks vanavanavanavanemate aegsed fotod kõik rulli keerduvad, saame teada  ETV Ringvaate saatest. Nimelt Tartu Ülikooli muuseumi konservaator Anne Arus  kirjeldab protsessi, kuidas vanu fotosid taastatakse enne digitaliseerimist. Kuid muuhulgas selgitab
konservaator ka, et foto rulli keerdumine on vanaaegsete albumiinfotode tavaline kahjustus ja põhjus tuleneb tollelaegse foto ehitusest.

 

AP

Nimelt vanaaegsed fotod koosnevad 2st kihist:

  • õhukesest paberikihist ja
  • paberile kantud albumiinkihist, mis on väga tihke, st tihkem kui paberikiht, millele ta kantud on


Seetõttu aja jooksul muutuva õhuniiskuse toimel albumiinfotod tõmbuvad rulli. Rulli tõmbumist takistas fotode kleepimine papile või albumisse. Papile kleepimine aitas mõningal määral. St papp takistas foto täielikku rulli keerdumist, kuid albumiinkihi soov rulli tõmbuda on nii suur, et ta sikutab isegi papi kergelt kaardu.

Vikipeedia andmetel olid albumiinfotod kasutusel 1850. aastast kuni 1920. aastateni, kuna see oli senistest säilitusmeetoditest kõige efektiivsem.

Seega albumiinkiht ei saa olla põhjuseks, miks meie vanaemade albumitesse kleebitud pildid paigal ei püsi ja lehelt ennast lahti rebivad. Vanaemade albumite saladuste avastamiseks, tuleb mul veel vaeva näha.

 

Lisainfo:

Albumiinfoto on munavalgega immutatud fotopaber.
1850. aastast kuni 1920. aastateni kasutasid fotograafid oma fotode preserveerimisel albumiinfotot, kuna see oli senistest säilitusmeetoditest kõige efektiivsem. Selle leiutas Louis Désiré Blanquart-Evrard, kes jõudis albumiinfotoni 1850. aastal.

Albumiinfoto valmistamine

  • Albumiinfoto saamiseks kasutatakse väga kvaliteetset õhukest paberit, mis kõige paremal juhul koosneb 100% puuvillast.
  • Paberile tõmmatakse peale kiht lahtiklopitud munavalget (segatuna soolaga).
    Tänu munavalgele jääb paberile läikiv kiht, mis tagabki fotode pikema säilivuse.
  • Seejärel kuivatatakse paber ja immutatakse 10% hõbenitraadilahusega, mis tagab paberi valgustundlikkuse, ning seejärel äädikhappelahusega.
  • Paber asetatakse kontakti negatiiviga spetsiaalses kopeerimisraamis ning seda hoitakse teatud aja päevavalguse käes.
  • Seejärel lisatakse paberile tonaalsust, mis tavaliselt tähendab saadud foto leotamist kuldkloriidilahuses.
    See annab ülesvõttele pruunika koloriidi. Seejärel fikseeritakse foto immutis, pestakse, kuivatatakse ja paigutatakse raami.

 Tasub teada

  • 1870. aastatel ei pidanud fotograafid enam ise tegelema tüütuks muutunud albumiinpaberi ettevalmistamisega (välja arvatud hõbenitraadiga immutamine), sest sestpeale olid olemas ettevõtted, kus toodeti albumiinkattega fotopabereid.
  • Umbes samal ajal avastati asjaolu, et äädikhappe lisamine fotopaberile pikendab selle säilivusaega.
    • Hakati tegema katseid, mille tulemuseks oli juba eelnevalt valgustundlikuks muudetud fotopaber.
    • Uus tehnoloogia andis paremad tulemused nii toonides, kontrastis kui ka säilivuses.
    • Samal ajal säästis uus tehnoloogia tohutult aega ja raha, sest ettevalmistatud fotopabereid sai levitada masstoodanguna.

Algallikad:

Seotud postitused