Vanemate loomulik soov on anda oma lapsele kaasa oskused, mis aitavad tal elus hästi toime tulla. Pereterapeut ja koolitaja Meelike Saarna rõhutab, et lapse eneseusaldus ja enesekindlus kasvavad ennekõike eneseteadlikkusest ja enese väärtustamisest.
Need omadused ei teki käsu ega sundimise kaudu, vaid siis, kui laps kogeb, et teda mõistetakse ja koheldakse lugupidavalt – ka olukordades, kus tema käitumine ei vasta vanema ootustele.
Laps ei ole miniatuurne täiskasvanu
Väikelapse puhul on oluline alati arvestada tema vanust ja arengutaset. Laps:
- ei suuda veel oma tundeid juhtida nagu täiskasvanu,
- ei oska alati sõnadesse panna, mis temaga toimub,
- reageerib sageli impulsiivselt.
Kui me ootame lapselt käitumist, mida ta oma arengu tõttu veel ei suuda, tekib paratamatult pinge - nii lapses kui vanemas.
Sildistamine kahjustab eneseusaldust
Kui last tema käitumise tõttu halvustatakse või sildistatakse („sa oled paha“, „sa oled laisk“, „sa oled jonnakas“), saab löögi lapse enesehinnang. See võib hakata takistama lapse edasist arengut ja usku iseendasse.
Mõistev vanem ei tähenda piiritut lubamist, vaid:
- lapse käitumise põhjuse otsimist,
- tunnete märkamist,
- turvaliste piiride hoidmist ilma alandamiseta.
Arengut ei saa kiirendada, küll aga toetada
Lapse loomulikku arenguteed ei ole võimalik sundida kiiremini kulgema. Küll aga saame seda toetada, jäädes:
- armastavaks,
- mõistvaks,
- lugupidavaks.
Just sellises keskkonnas saab laps õppida ennast mõistma, oma tundeid reguleerima ja samm-sammult vastutust võtma.
Mida lapsevanemal tasub meeles pidada?
- Väikelapse käitumine on sageli märk arenguetapist, mitte kasvatamatusest.
- Laps vajab täiskasvanu rahulikku kohalolu, et õppida oma tundeid juhtima.
- Piirid ja mõistmine saavad eksisteerida koos.
Allikas ja autor
Tekst põhineb pereterapeut Meelike Saarna mõtetel ja koolitusmaterjalidel. Originaallugu avaldatud autori loal.
Lisainfo ja koolitused: meelikekoolitus.ee
