Atmosfääri hajumine:
Päikeseloojangu ajal läbib päikesevalgus pikema teekonna läbi Maa atmosfääri. Selle käigus hajuvad lühemad sinised ja rohelised valguslained rohkem, jättes domineerima pikemad punased ja oranžid lained.
Päikese madal asend horisondil:
Päike tundub suurem, kui see on madalal horisondi lähedal, kuna meie aju võrdleb seda maapinna objektidega, mis tekitab optilise illusiooni väga suurest päikesest.
Füüsika õpik selgitab päikeseloojangut järgmiselt:
Päevasel ajal on taevas sinine seetõttu, et õhumolekulid hajutavad päikesevalguse sinist osa rohkem kui punast. Seega kui vaadata Päikesest kaugel olevat taeva osa, on näha valgus, mille värvuses domineerib sinine. See pole aga puhas sinine, sest näha on ka teisi tuhmimaid värve, mis samuti õhumolekulidelt hajuvad. Kuigi violetne valgus hajub veel rohkem kui sinine, ei paista taevas violetne, sest päikesevalguse violetne osa on vähem intensiivne ning samuti on inimsilm violetsele valgusele vähemtundlik kui sinisele.
Kui Päike loojub, vaatame selle poole läbi palju laiema atmosfäärikihi kui lõuna ajal, mil päikesevalgus saabub risti atmosfäärikihiga. Kui valgest valgusest sinine ära hajutada, muutub valgus punakamaks. Mida tugevam on hajumine, seda punakam valgus alles jääb. Seetõttu on ka loojuv Päike punane.
Algallikas opik.fyysika.ee
Wikipedia selgitab päikeseloojangut nii:
Kui Päike on tõustes või loojudes horisondi lähedal, näib taevas tihti punane.
Sellises olukorras on atmosfäärikiht, mille Päikeselt lähtuv valgus läbima peab, märgatavalt paksem, mistõttu hajuvad ära ka kollased toonid ja otse vaatlejani jõuab kõige rohkem punasele värvusele vastava lainepikkusega valgust.
Algallikas Wikipedia
