- Usuti, et jõululeib (e. jõulukakk, jõuluorikas, jõulupull, talsipühi karask, lõpekakk, torniga leib, kuhjaga leib, lemmleib) kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele.
Jõululeiba ei puututud, tihtipeale viidi jõululeib uuel aastal viljasalve, ning jagati karjalaskepäeval loomadele ja inimestele. - Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast.
Verivorst tundub meie maal olema uuem nähtus. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd üldiselt levinud. - Jõululeib, õlu ja liha pidid laual olema terve jõuluaja ja igaüks pidi saama niipalju süüa, kui tahtis.
- Jõuluöösi tuli süüa 7, 9 või 12 korda, siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnistatud ja tal pole leivapuudust.
- söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest.
- Kui mõni toidupala kukkus laua alla, ei tohtinud seda üles võtta ja üldse ei tohtinud jõuluajal laua ja voodi alla valgust näidata ega sinna vaadata.
Lisaks:
Söömisele pandi jõulude ajal erilist rõhku, sest jõulusöömaaeg avaldas maagilist väge sööja edaspidisele jõule ja tervisele.
- Vanasti elati talus õige kehvalt - söödi aganaleiba ja silku - liha oli laual haruldane toit.
- Toitu jagas pereisa ning lastel ei olnud õigust oma käega leiba võtta.
- Jõulude ajal püüti ometi lauale tuua kõige paremaid toite ning rohkesti süüa.
- Sel ajal oli ka lastel õigus voli pärast toitu võtta.
- Jõuaks jõuaks jõulud tulla,siis saaks lapsed saia süüa,oma käega ossi võtta.
Algallikad:
- Vikipedia
- Vanavanaema mälestused
