Jõuluaeg on ootel imet,
ootuses, et õnne toob.
Tundedki on võtmas ilmet,
salamõtteidki meis koob.
Lastel sussid aknalaual,
hinges peidus salasoov.
Ega möödugi siis kaua,
rõõmuhõikeid majja toob.
Päkapikk nii vaikselt käinud,
kardin tuulest kiikunud.
Pole keegi teda näinud,
suss vaid paigalt liikunud.
Kellel komme pilland sussi,
kellel mänguasi uus.
Rõõmu, kilkeid, lastel lusti,
kõigil tänusõnad suus.
Kuuselõhnas soe on tuba,
rõõmsas tujus kõigil lust.
Kas on tõesti kuulda juba,
paotamas on keegi ust.
Kõik on ootel, väljas pime,
süda kripeldamas sees.
Nii siis ikka, juhtub ime,
sisse astub jõulumees.
Algallikas: Olav Hänilane, 24.12.2016
Vt. lisaks luulekogu ""Ära nuta lillekapsas homme sööb sind hobune"


