Ühel viludal videvikuhakul kuulsin kaunist viit.
Mängisid viiulid, klaver veidi aitas,
õrn habras hääl hinge paitas,
õhkki ei liikunud peaaegu siin...
Imeline lumm lõhkus vaikuse väravad,
kõik kes seal olid said kuulata,
mõni emotsioonist nuuksatas,
kõik hingasid ühes rütmis...ilma kärata.
Muusika, sa mõnikord mõistad maailma
rohkem kui inimhing teist...
rohkem, kui palubki keegi meist,
nii mõistad sa meie eest seda ilma...
Oh, oleks vaid seda kaikumist helidel,
oleks ometi ilu jaoks rohkem aega
nii, et tunded viiks kõrgele taeva,
siis mõistaksime ka üksteist rohkem ehk senisest...
Algallikas: FB Kairi Koon, 25.11.219
Autor: Kairi Kroon
Pildi autor: Ekraanitõmmis

