Luulehaldjas korjab elust ainult head,
temast järgi jäävad armsad luuleread.
Kord ta kannab kleiti lumist,
siis ta selga proovib suvist.
Tahab tunda juba kevadhõngu,
kerib hellalt luulelõngu.
Põimib mustriks päevateed,
üllad sõnad pärliks need.
