Nüüd tean,
kes udu külvamas käis.
See oli VAIKUS,
nii mulle näis.
Temaga koos oli
hommikurahu,
päeva ta enam
ära ei mahu.
Jalutan vaikselt
uduvaikuse sees
ja päikesetõus
on otse mu ees.
Mis saab olla veel
ilusam, parem.
Et seda näha,
tuleb ärgata varem.
