Meenuvad aastad,kui olin veel väike,
isaga kaarikus sõita sain koos.
Elu sai kindlasti väärika läike,
lisades värve, ses lustakas loos.
Isa nüüd ise ja omalgi lapsed,
suureks nad kiiresti sirgunud on.
Nüüd siis ka neil juba väikesed latsed,
kasvab neis sitkus ja särtsakus, jonn.
Egas siis kaugel ka pole need ajad,
pesast ka välja on koorumas need.
Isadeks emadeks sirguvad ajas,
laiali ilma on viimas neid teed.
Mõte lapsele ja lapsevanemale
See mõtlik ja põlvkondi ühendav luuletus vaatab elu ringkäiku läbi isa ja lapse suhte. Mälestused lapsepõlvest põimuvad äratundmisega, et aeg liigub edasi - lastest saavad vanemad ja pesast lennatakse ükskord igaüks oma teed mööda.
Luuletus aitab märgata, kuidas väärtused, sitkus ja elurõõm kanduvad edasi põlvest põlve. See loob rahuliku hetke mõtisklemiseks aja, kasvamise ja pere sidemete üle.
Teemad: põlvkonnad, isa ja laps, kasvamine, eluring, mälestused, pere. Sobib kasutamiseks kodus, pere tähtpäevadel ning isadepäeva või elutähtsate verstapostide puhul.
Proovi koos lapsega
Loe luuletus ette ja räägi lapsele mõni lugu oma lapsepõlvest. Küsi omakorda, millisena laps kujutab end tulevikus - kelleks ta tahaks saada ja milliseid mälestusi edasi kanda. Nii sünnib põlvkondi ühendav vestlus.
