Oli jõudnud meie maale
jälle kuldne kevade,
lilled tõi ta heinamaale,
lehed ehteks metsale.
Tulid kaugelt pääsukesed
üle maa ja üle vee.
Vaat’sid ringi linnukesed –
tuttav paik neil oli see.
Tuttav kaasik, tuttav oja,
mäed ja põllud tuttavad;
sääl on aed ja väike maja,
lapsed kooli ruttavad.
“Tere, lapsed, kallikesed,
külla teile tulime,”
sädistasid pääsukesed
tervituseks lastele.
Ja siis Minnid, Mannid, Jütsid
rõõmustades hõiskasid,
poisid tervituseks mütsid
siniõhku paiskasid.
Hüüdsid: “Piiri-pääsukene,
meie armas kevadlind,
hää, et tulid, kallikene,
ammu ootasime sind!
Tule, punu pesakene
meie maja aknale.
Kulla-kallis pääsukene,
tervitused sinule!”
Pääsukesed nobedasti
kohe tööle asusid,
tegid pesa käbedasti,
savi selleks kogusid.
Kogu päeva kevadise
siia-sinna lendasid,
keset päikse helenduse
siuhti-säuhti rändasid.
Lastel – Jütsil, Mannil, Ennul –
rõõmsast meelest paisus rind,
kui neil tervitusi lennul
saatis pääsu – kevadlind…
Mõte lapsele ja lapsevanemale
See õrn ja südamlik luuletus kujutab väikese lapse siirast rõõmu ja armastust ema vastu. Liblikas ja esimene kannike on kevade ning ärkava looduse sümbolid, mida laps tahab jagada kõige kallimaga. Julius Oro toob esile lapse vahetu tunde ja kinkimise rõõmu.
Luuletus sobib hästi ettelugemiseks koos lastega, et rääkida tähelepanekutest looduses ja sellest, kuidas väikesed teod võivad olla suured kingitused. Tekst aitab märgata lapse pilku ja sõnastada tänulikkust ning hoolivust.
Teemad: ema ja laps, kevad, loodus, kingitused, armastus, lapse vaatenurk. Sobib kasutamiseks kodus, lasteaias ja koolis kevadisel ajal ning emadepäeva või perehetkede puhul.
Proovi koos lapsega
Loe luuletus ette ja minge koos õue esimesi kevadlilli otsima. Palu lapsel valida üks lill või loodusleid, mille ta tahaks kellelegi kallile kinkida, ning rääkida, miks just see valik talle oluline on.
