Mina, pisikene poju,
vaevalt nelja-aastane,
tulen aasalt, tulen koju,
tõttan vastu emale.
Emakene, memmekene,
nägin aasal liblikat.
Esimene kannikene
kasvas säälpool väravat.
Kulla-kuku-kallis ema,
kannikese panen ma
sinu tuppa õilmitsema,
memme tuba ehtima.
Mõte lapsele ja lapsevanemale
See õrn ja südamlik luuletus kujutab väikese lapse siirast rõõmu ja armastust ema vastu. Liblikas ja esimene kannike on kevade ning ärkava looduse sümbolid, mida laps tahab jagada kõige kallimaga. Julius Oro toob esile lapse vahetu tunde ja kinkimise rõõmu.
Luuletus sobib hästi ettelugemiseks koos lastega, et rääkida tähelepanekutest looduses ja sellest, kuidas väikesed teod võivad olla suured kingitused. Tekst aitab märgata lapse pilku ja sõnastada tänulikkust ning hoolivust.
Teemad: ema ja laps, kevad, loodus, kingitused, armastus, lapse vaatenurk. Sobib kasutamiseks kodus, lasteaias ja koolis kevadisel ajal ning emadepäeva või perehetkede puhul.
Proovi koos lapsega
Loe luuletus ette ja minge koos õue esimesi kevadlilli otsima. Palu lapsel valida üks lill või loodusleid, mille ta tahaks kellelegi kallile kinkida, ning rääkida, miks just see valik talle oluline on.
