Päike särab, rohi tärkab,
metsakünkal üksik lill,
ojas kalakene ärkab -
meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi -
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
“Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härma-halla koidikul,
olgugi et päeval õues
päike soe kui juunikuul.
Mõte lapsele ja lapsevanemale
See kevadine luuletus tabab aprillikuu vastuolulist olemust: päike meelitab õue ja paljajalu jooksma, kuid ööd on veel külmad ning maa pole päriselt soojenenud. Julius Oro oskab ühendada lapse rõõmsa kevadeigatsuse ja ema hoolitseva meeldetuletuse.
Tekst aitab lastel mõista, et kevad tuleb sammhaaval. Päeval on juba sooja ja elu tärkab, ent loodus vajab veel aega. Luuletus pakub hea võimaluse rääkida nii looduse muutumisest kui ka hoolimisest ja ettevaatlikkusest.
Teemad: kevad, aprill, ilm, lapse igatsus, hoolivus, looduse ärkamine. Sobib kasutamiseks kodus, lasteaias ja koolis kevadise aja märkamiseks ja aruteludeks.
Proovi koos lapsega
Loe luuletus ette ja vaadake koos, millised kevade märgid on täna õues näha. Arutage, miks mõnikord tuleb veel oodata, isegi siis, kui päike juba soojalt paistab. Palu lapsel nimetada üks asi, mida ta kevadet kõige rohkem oodates teha tahab.
