Ju külmaks muutunud päevad,
vingelt vihiseb sügisetuul
ja harva päikest veel näevad
lehed üksikud põõsal ja puul.
Ma aias hommikul istus
ainus hiline laululind veel.
Kas suvemälestus kutsus
teda siia vel peatuma teel?
Ta viivu viibis ja kadus
nagu viimane päikeselaik.
Jäi nukker-tühjaks mu kodus
laululindude suvine paik.
Mõte lapsele ja lapsevanemale
See luuletus kujutab sügise vaikset ja nukrat hetke, mil suvi on lahkunud ning viimasedki linnud teele asuvad. Külm tuul, hõredaks jäänud lehed ja kadunud linnulaul loovad tunde, et üks aeg on lõplikult möödas.
Julius Oro oskab siin väga õrnalt edasi anda lahkumise ja igatsuse meeleolu. Luuletus aitab lastel mõista, et muutused võivad olla kurbust tekitavad, kuid need kuuluvad elu ja looduse rütmi juurde.
Teemad: sügis, lahkumine, igatsus, linnud, aastaaegade vaheldumine, vaikus. Sobib kasutamiseks kodus, lasteaias ja koolis sügisesel ajal tunnete ja looduse muutuste teemal.
Proovi koos lapsega
Loe luuletus ette ja rääkige koos, millest lapsel on vahel kahju, kui midagi toredat lõpeb. Minge õue ja vaadake, kas märkate lahkuvaid linde või sügise märke ning arutage, mis võiks sügiseses ajas olla lohutav või ilus.
