Mängib tuul ja tuiskab lund,
keerleb, veerleb valge jahu,
sagib, sagib metsarahu,
ega vareski saa und.
Tõuseb vaaknokk, algab lend;
seisateleb tuules viivu,
siis ta tuules tõstab tiibu,
laseb lennutada end.
Kus on põld ja kus on tee?
Lumi kõikjal ümber saani.
Taat viib kooli oma Jaani -
naljaaasi pole see.
Hobu rühib longus pää.
Lumeteri peksab silma.
Köhib taat ja kirub ilma.
Aga Jaanil tuju hää:
"Tulgu tuisku, tulgu lund!
Sellest põrmugi ei hooli!" -
Juba sõitjad jõudsid kooli.
Kutsub kell ja algab tund.
Mõte lapsele ja lapsevanemale
See talvine luuletus kujutab elavat ja karget päeva, mil tuisk ja lumi panevad proovile nii looduse kui inimesed. Julius Oro oskab siduda tormise ilma ja igapäevase koolitee, näidates, kuidas visadus ja kohusetunne viivad sihile ka keerulistes oludes.
Luuletus vastandab täiskasvanu mure ja lapse rõõmsa meele: kui taat kirub ilma, siis Jaan võtab tuisu kui seikluse. See aitab lastel mõista, et sama olukorda võib näha väga erinevalt ning rõõmus hoiak annab jõudu edasi minna.
Teemad: talv, koolitee, visadus, ilm, lapse vaatenurk, igapäevaelu. Sobib kasutamiseks kodus, lasteaias ja koolis talvise aja, ilmastiku ja hoiakute teemal.
Proovi koos lapsega
Loe luuletus ette ja rääkige koos, milline ilm tundub lapsele seikluslik ja milline raske. Küsi, kuidas tema end tunneks, kui peaks tormise ilmaga kuhugi minema, ning milline mõte aitaks tujus püsida.
