Laudas eksles väike tall,
külm ja kõht tühi oli tal.
Kaduma oli jäänud ema,
maailma üksi jäänud tema.
Põues talle koju toodi,
sooja piima lutist joodi.
Pandi algul kööki kasti,
hiljem lauta lahti lasti.
Tall see tegi kõva kisa,
hing tal sees oli visa.
Ukse taga süüa küsis,
kõht kui täis, siis põhus püsis.
Oli meile lemmik lammas,
teepeal ees kui valge sammas.
Laste lemmik, silmatera.
Oli ümar, pehme kera.
Kasvades ta lammastega harjus,
meid nähes ikka rõõmust karjus.
Ootas veel ta sooja piima,
laps läks leiba talle viima.
Tema nimi oli Mää,
eks pildid mälestuseks jää.
1999a
