Sügisel lambaid ajades lauta,
kas ma kahte ära ei kaota.
Teistele järgi ei tule, ei tule nad.
Kraavi ääres, puu juures meid vaatavad.
Pean minema ise, et mis on küll viga,
maa vihmast on juba poriselt liga.
Üks talleke haigena puu najale toetub,
nägu on tuim, tal tunnid kui loetud.
Võtan jope seljast ja laotan ta üle,
ei saa ju võtta nii suurt enam sülle.
Teisi appi, appi siis kutsun ja hüüan
ja ise ma lammast soojendada püüan.
Kuid teine ta kõrval on ju terve loom,
ma vaatan teda ja tänu talle toon.
Ta seisis teise kõrval, määgis ja vahtis,
nii ta meid appi kutsuda tahtis.
Ei jätnud maha ta haiget venda,
seisis söömata vihmas ja ohverdas enda.
Need lihtsad salmid kutsuvad olema meil truud,
et sõprust ja armastust ei tõotaks ainult me suud.
Et hädas ei jätaks me oma kaaslast maha,
et vahel seisataks ja vaataks selja taha.
Et olla selle kõrval, kes hetkel on nõrgem
ja täita armastuse käsk, mis antud on kõige kõrgem.
