Konnadi konnadi hüppas jonn.
Emake mõtles,
mis arus tal on.
Peagi turtsus ta pisipõnn,
pea kiusu täis oli laste onn.
Mõtles siis ema,
pole kehvemgi tema.
Tantsides kõlasid sõnad ta suust:
"Olen sõprus ja rõõm,
olen headuse puust!"
Lapsed vaatasid,
lahti vajusid suud.
Puus neil nõksatas vallatult,
tuli kui võlutuul
ja lapsed emaga tantsima pani.
Jonn piilus ja piilus juhtunut,
taganes alguses ehmunult,
siis aga otsustas teistega
lõbusalt kaasa lustida.
Oh, seda ema!
