Sügise tulles vaikselt muutub ilm,
puudel tihti puhkab minu silm.
Öösel akna taga tormi mühin,
päeval õues lehti kokku pühib.
Kui on külm, siis tuppa toome halge,
õues lumi sajab, puhas, valge.
Lapsed toovad välja oma suusad, uisud.
Talvel tavalised on ka tuuled, tuisud.
Pole aastaaega mida tunda ma ei taha,
kevadel kõik kurva jätan maha.
Juba puudel rohelust ma näen
ja vastutuules lootusesse läen.
Suvel meri nii kutsuv, üle kõige,
päeva läbi õues naer ja laste hõige.
Heinad lakka, peenral kirju lillepärg,
koplis vabalt kasvamas on härg.
Ma elan, hingan loodusega koos,
tunnen õhu paitust igas tuulehoos.
Ma ei taha endas tormi, äikest.
Tahan vihma, vikerkaart ja päikest.
Luuletus autori raamatust "Kõige ilusam taevas on me kodude kohal"
