Vanaema helde, lahke
oli kallis minule,
oli minu lapsepõlve
soojendaja päikene.
Kuis ta, õnnis, pehmel käel
sinu pääkest silitas,
armurikkal häälel, sõnal
õpetas ja juhatas!
Kuis ta heldeist silmist läige
langes sinu põuesse;
lustil hõiskasid ja laulsid
nurmel, väike karjane.
Hauas hingab vanaema,
aga sinu südame
jäänd on läige tema silmist,
tema kuju kullane. -
Kullerkupud, jaanililled
eide haual õitsegu,
tähe sära, päikse hiilgus
kallist kalmu ehtigu.
Mõte lapsele ja lapsevanemale
See liigutav luuletus räägib vanaema rollist lapse elus - hoidjast, juhatajast ja vaikse soojuse kandjast. Lapsepõlvemälestused, hellus ja õpetus elavad edasi ka siis, kui kallis inimene on lahkunud.
Luuletus aitab koos lastega rääkida mälestustest, kaotusest ja sellest, kuidas armastus ei kao ajaga. Kujundid loodusest - lilled, päike ja valgus - loovad rahuliku ja lohutava meeleolu, mis sobib vaikseks mõtisklemiseks.
Teemad: vanaema, mälestused, armastus, lahkumine, loodus, tänulikkus.
Sobib ettelugemiseks pere ringis, mälestushetkedel, koolis või kodus, kui soovitakse rääkida lähedaste tähtsusest ja eluringist.
