Metsa serval, maantee pervel
õitses karikakrake.
Õitses seni kuni läksin
mina teda noppima.
Õie lehed langevad,
langevad ja liuglevad.
Üks on: "Ei." ja teine: "Jah."
Mis viimane, ei seda tea.
Karikakar ütles: "Jah!"
Kas tõsi see, ei seda tea.
Sa karikakar oled meie,
armunute lilleke.
/1975/
