Väike Mart kord nägi unes,
et ta mängis suures lumes.
Põsed punast pakatasid,
sõbrad naeru nakatasid.
Lumemängus kindlus loodi,
lumemustrid läksid moodi,
puudu ei jäänd lumemeestest,
pikematest, lühikestest.
Riided märjad, sest polnd lugu,
rõõmust säras iga nägu,
polnud aega tuppa minna,
lund ei saand ju viia sinna.
Hommikul silm märkas imet,
õues polnud üldse pime.
Kiirelt riided selga aeti,
sammud lumemaale seati.
Lumememmed, lumepallid,
lumekoopad, lumevallid,
töö ootas ees nüüd väikemeest,
lust paistis tema silmadest.
