Pikapäkk ja põhjapõder
vaidlesid kord jõuluööl
kumb taadile on rohkem sõber,
kes taadile teeb rohkem tööd.
Ei, ütles pikapäkuke.
Ma taadile kui täheke,
kui kuu ja päike, taskutark
ja vahel rõõmus tulehark.
Ei, sõber põhjapõdrake,
taat sõbraks suureks minule.
Ka mina temale.
Põder püüdis aga veel.
Ma talle abiks tuisuteel,
Taat ju tänu minule
saab pakke viia lastele.
Pikapäkk ei jätnud jonni,
detsembri algusest viin kommi
lastele ma aknale.
Teen seda suure rõõmuga,
iga öö sõbraseiklussõõmuga.
Ma parim sõber. Nii lihtsalt on.
Põder ütles vaid, pardon, pardon.
Peame taadilt küsima,
mitte sõnadega nüsima.
Taat kuulas ära nende mure
ja naerust kas või ära sure,
ta põrandale prantsatas.
See vaidlus oli naljakas.
Iga sõber mulle tähtis.
No kes nii arvustada tohtis,
et kes on parem või veel enam,
töökam, sõbralikum, kenam.
Mu põhjapõder,
mu pikapäkk,
nüüd tuleb kohe jõulusnäkk,
siis tantsime, et varbad villis
ja silmad-suu meil naerust grillis.
Ühtviisi kallid olete.
Noh, kas jõululauda tulete?
Kaks sõpra, käsi teise käes,
said üle vaidlemise väest.
Nad jõululauda istusid,
pea rõõmsalt, ühtselt vestlesid.
Häid jõule teilegi! ?
