Laps palub emmelt tükikest leiba
ja küsib, kas mett võib sellele leida.
Vahel tahab ta viilule vorsti ja võid,
vahel lapsed leiba ka niisama sõid.
Leivas on elule omast lootust,
põldudel alati kandmise ootust.
Külvita meil lõikus aega ei ole,
mure ja vaevata vili kätte ei tule.
Hea kui meie maa annab meile tööd,
sa oled ju see, mida sa sööd.
Ja kui meie toome leivale tänuga au,
ei siis ta me laualt kunagi kao.
