Vahel jääb seisma mõte või kell
vahel jääb õhku mälestus hell.
Lood, mis on olnud, need tulevad taas
jälg, mis on jäetud, neist heliseb maa.
Las kõlavad laulud, mille sisuks on rõõm
soe, värskendav puhang, elustav sõõm.
Las meelde jääb siirus, kandmas elavat tõtt
las ununeb kiirus nähes kajakat, vett.
Vahel antud on rohkem kui andja isegi teab
ja andmiste järgi keegi samme nüüd seab.
Vahel polegi vaja teha midagi muud
kui olla vaid ise ja lasta laulda vaid suul.
