Ohkas vares, oli mures -
õue tühi, lumine;
rõõmu pole, külm on kole,
näljas vares vaeseke.
Toas Villu, tibatillu
ütles: "Armas emake,
vaata väljas, vares näljas,
toitu palub vististe!"
Murdis pala, jaotas kala,
ütles hella emale:
"Soe on tares, väljas vares
palub iva omale!"
Põlle siilu leivaviilu
poetas helde emake.
Õues vares, ei ta mures -
iva langes lumele.
