Pisike piiga, veel pisem poisipõnn
jooksevad käsikäes, teevad: „ Prõnn prõnn!“
Peatan neid hetkeks ja küsin: „Mis käsil?“
Vastuseks: „Oleme autod, mis iial ei väsi!“
Kilkavad, kukuvad, kriimud ei loe.
Peagi väsinult tuppa tulevad üksteise toel.
Naeratan soojalt ja uurin: „Kas väsimus majas?“
„Ei,“ sõnas poiss, „Kütust auto meil vajas.“
Puder kausis väheneb kiiruga,
piimatass tühjaks saab viivuga.
Kaks vahvat mudilast kõhud said täis.
Pead vajuvad lauale, silm kinni käib.
Muigan, sülle haaran ühe, pärast teisegi,
viin unemaale nad liiklema ja lähen isegi.
Teksti autor: Kristina Ruder
