Päikene särab ja ilm on nii ilus,
keegi vist taevagi kaunimaks silus.
Lükkas kõik ära, et hommikupäike,
sära tooks silma ja põsele läike.
Emalik soojus on säramas hinges,
olles su kõrval ei tunne end pinges.
Andnud sa elu, toond ilma siis rõõmu,
sinust ellu ma astund, teind esimest sõõmu.
Silitand kohta kus haiget teind valu,
jaganud rõõmu ja andekski palund.
Oled mul alati olnud sa toeks,
muinasjuttu nüüd sinule meeleldi loeks.
Käed on sul soojad ja lahke su pilk,
ka kiisule varuks sul alati silk.
Teist sinust kallimat ilmas ei tea,
oled mu emake hooliv ja hea.
Rohkem autori luuletusi vaata luulekogust: "Ära nuta lillekapsas homme sööb sind hobune"