On õhtu, meel lapsepõlveradadel kulgemas
metsas suured puud, väike oja rõõmsalt voolamas.
Pikk on talveõhtu, lumi vaikselt langemas
ahi köeb, mõnus soojus, unistavad silmad tulle vaatamas.
Valged talved, külmad ilmad
põhjamaine ilu, virmalised taevas mängimas.
Mis sest, et külm on väljas, pakane näpistamas nina,
lumehelbed lendlemas, mõttedki on helgemad.
Muutub maailm, muutub aeg
lapsepõlverajad jäävad.
Pikk on talveõhtu, uneeelne aeg
meel on hell, end võluriiki viimas..
Teksti autor: Margus Kivimägi
