Sel õhtul Sa korjasid üles,
kõik lilled mis metsa all
kõik lõhnad, mis niitude süles
ja nõmme peal üleval.
Ja öösel, kui vaikinud nurmed,
su kätte sain kalda pääl,
kui põlesid jaaniöötuled
ja helises laulu hääl.
Me istusime teisest lahus.
Ja vesi vaid sulises,
lõi üle kivide vahus.
Minu süda sees värises.
Sa puistasid vette siis lilli
ja vaikisid tummana.
Oh ära neid kõiki veel pilla -
kõik sõnad olid asjata.
Kõik olnu on mööda meist läinud
kui imelik muinasjutt
Näe tähte kuis ruttu see läinud
veel järele jäänud hele jutt.
Oh, ulata minule huuled
öö vaikuses sõnata.
Veel seni, kui põlevad tuled
neid tahaksin suudelda.
Siis läheme lahku, üks siia
ja teine, kus juhib tee.
Las süda meid rännates viia;
see kuivatab silmavee!
