Nüüd o kallis kadri-aega -
Kadri küll hul'gib ukse ette,
tõl'gib tõisele talule,
kõnnib või kõrtsi lävele,
hul'gib munde ukse ette
pikä pimmele üüle.
Kuu pild kullarõngeida,
agu heidäb aeveid.
Kõrtsimees, kõrtsimeheke,
kõrtsinaine, linnukene!
Tooge tulda meil valate,
tooge tulda küünalelle,
tooge laia laterelle!
Kõrtsin läte läve alla,
kõrtsin allik ahjo all,
kõrtsin nurgan noore tiigi,
kõrtsin oja usse all.
Kui astub Kadri taresse -
kõrd ta upub ojasse,
kõrd ta lähäb lätte'esse,
kõrd ta astub allikasse.
Kõrtsimees, kõrtsimeheke,
kõrtsinaine, linnukene!
Tooge toobile mõduda,
tooge pisut piiritset,
tooge viina veidikesse -
Kadri küüne külmeteve,
Kadri varba valuteve.
Peremiis, peremeheke,
perenaine, linnukene!
Kadri taab tulla taresse,
Kadri lääss lämme'esse -
Kadri küüne külmeteve,
Kadri varba valuteve.
Me olem Kadri kauge'elta,
Penujade piiri päält,
ma olem Abja arge'esta,
ole te silma meida nännu,
kõrva kuulu me kõneta.
Kadri, lahe laulukesta!
Tooge tulda meil valate,
tooge tulda küünalelle,
tooge laia laterelle,
tooge tulda, tuntke meida,
vaatege Kadrikest -
kas o Kadri ehte'en,
kas o Kadril sulgi suka,
sulgi suka, kelbi kengä?
Vaatege Kadrikesta,
kas Kadri juusse kahare -
kasvas teil kaara kahare.
Vaatege Kadrikest,
kas Kadri silmä teräve -
kasvas teil rüä terätse.
Vaatege Kadrikest,
kas ta kõigub kõrikon,
kas ta liigub linikon,
paistab pallapoolikon?
Kadri paistub paperenna,
ilusinna ehte'enna.
Kadri ei kõigu kõrikon
ega ei liigu linikon.
Valatege Kadrikesta,
kas sii Kadri tasa tantse,
kui sii liiva maast ei liigu
ega põrmu maast ei põrgu.
Kadri es sörgi söögi tõtu
ega es joose joogi tõtu.
Kadri tull' pikä pilli tõtu,
natukese nal'la tõtu.
Kadri pikält siiä ei pisu,
jää ei siiä jäädunes.
Sinnä'p veereb Kadri veri,
sinnä'p liigub Kadri liha,
sinnä'p jooseb Kadri jumi -
kun küll hüüdve ütsme pilli
kun küll lõhkva lõõtsapilli,
veereb viisi viiulit.
Kadri tamme tantsimaie,
Kadri nõmme nõrkumaie.
Siin ei ole pikkä pillihäälta,
lühikest ei luturõõmu.
Kui hakkab Kadri minema,
Kadri jätt siiki paika,
kui o kurba sii koduje,
kui o halba sii aseme.
Kadri jätt tua tuule joosta,
akene lume ajade,
katus vihmal veeretelle,
ahju haarab kanneles,
kolde rühmab rüppe'es.
Peremiis, peremeheke,
perenaine, linnukene!
Tääsid Kadri tullevet -
es te tennu Kadril kahja.
Tennu iks tegu õluta:
Kadri tõõsik tõmbamaie,
Kadri maasik maitsemaie.
Ära'p meil tuvva toobilegi
ega kanda kannulegi!
Saa ei toobist Kadril juvva
ega kannust Kadril kaia.
Kadri joob vaadi varbaesse,
poole vaati puuselani.
Mitus vaadinna õluta?
Sepp o alla, vatt o pääle,
sõõmu selgete õluta.
Peremiis, peremeheke,
perenaine, linnuke!
Tääsid Kadri tullevet -
tappen ää härjake:
Kadri o südi söögi pääle,
ahne liha haukamaie.
Peremiis, peremeheke,
perenaine, linnuke!
Kadri ei otsi orstikesta
ega kae kakukesta.
Kadri vingub villesida,
Kadri tahab takkusida,
nuutsib linanuustakid.
Kadri tahab pooli punda,
pooli punda, nappi nakla.
Kadri kibe ketramaie,
hoolik okki sõkkumaie.
Kadri taht vaprest vaevapalka.
Mõnda näime tulle'en,
sada siiä saie'en.
Tule'es jalu kodusta,
tooman olli tuhat hobest,
saatman sada ratsukest.
Esä and's halli iluse,
sõsar anni raudalaka,
veli and's täku tähteotsa,
veli and's veripunatse.
Kui tulli kodust tulema -
tulda leivä ratsu turja,
sädemeid lei ratsu sääre,
pisarid pild's ratsu piha.
Mõnda näime tulle'en,
sada siiä saie'en.
Küll oll lompi, küll oll lohku,
küll oll jõel jõõrakida,
küll olli ojal käänakida,
hulk olli orge meil ihena,
määratu mäge vahele.
Hundi ulusi orunna
karu karjus kallakun,
teder hirmut's meid tiile,
partsi raputi pajonna,
mõtus mõtsa keske'en.
Hobu olli erku heitumaie,
varsa karsi kargamaie.
Hobu läts alta haavikos',
kuld-jäi-luuka loidapuusse,
piits jäi pikkä pihlapuusse,
saani meil jäive sarapuusse.
Sii'p olli hobu, mis olli meile,
sii'p olli saani, mis meil saisi,
sii'p olli piitska, mis piadi.
Saan meil mõiste saksa keele,
ruusk meil mõiste rootsi keele,
esi me mõistam hiiu keele.
Nüüd o Kadri kurvaline,
kurvaline, leinäline.
Kadri ei tantsi targaste,
nüüd ta hüppab ülemeeli,
ikeb nüüd esä hobesta,
ikeb nüüd emä hobesta,
vellede veripunasta,
sõsaride raudalakka.
Peremiis, peremeheke,
perenaine, linnukene!
Kui teil pal'lu palgapoisse,
näidisid, viivedajid,
kui teil poisse, puietoojid,
kui teil latsi, lastutoojid,
heitke armu, andke abi,
tulge hulgal otsimaie,
ots'ke orust me hobune,
ots'ke saani sarapuust,
ots'ke piitska pihlapuust,
kuldalooka loidapuust.
Sis o Kadri lustiline,
lustiline, nal'laline,
Kadri sis tantsib kui sii tamme,
Kadri sis pillub kui sii pirdu,
katik sis tantsib taade kengä,
pihus-põrmus peiu kengä.
Kadril kotin kolme paari:
üte puise, tõise luise,
kolmanda keeritse kengä.
Puise saave puie tuvva,
luise saava lusti lüvva,
kolmas paari tantsu tantsi.
Nurgast vaatev noore mehe,
kurust kõrgepää kübära,
naise laiarätilise,
mõne targa tanokandja -
kik tule tantsu vaateme:
kas sii Kadri targu tantse
või ta hüppab ülemeeli.
Kik tule kibe kittamaie,
kik tule kuulus kullemaie:
küll om kalli kadripäeva,
küll om targa kadritantsu.
Olgu otsa, jäägu jälle,
kui tuleb hommen uvve pääva,
aasta pääva, armsa aja,
targema tulev kadritantsu.
Karksi. H II 5, 237/44 (37). 1883.
Rohkem laule kadrisantide repertuaarist leiad rubriigist KADRIPÄEVA LAULE JA LUULETUSI
