Ema ja ta tütar väike kõndisid kord metsatel
Kuldseid kiiri päike heitis teele nede ees.
Õisi tuhandeid nii kauneid kevadel on metsateel
Tüdruk kõik nad kimpu köitis kingiks emale.
Rõõmu suurt ja helget need õied emal tõid,
hellalt paitas tütrekesel pead.
"Memm, kui veidi ootad siis tuua sulle võin
kannikesi siniseid, nad meeldivad sul, tean"
Noppis tüdruk õisi, taevasiniseid
Vaatas teda ema, mõttesse siis jäi.
Koed kui suureks sirgud, kas on sul meeles see,
kuis koed õisi kimpu köitsid vaiksel metsateel?
Aastad nüüd on läinud, väike tüdruk suureks saand.
Metsateel nüüd enam käia aega pole tal.
Kuid, kui kevad jälle saabub, lilli täis on metsatee.
Kus kord õisi kimpu köitis kingiks emale.
Rõõmu suurt ja helget need õied emal tõid,
hellalt paitas tütrekesel pead.
"Memm, kui veidi ootad siis tuua sulle võin
kannikesi siniseid, nad meeldivad sul, tean"
Noppis tüdruk õisi, taevasiniseid
Vaatas teda ema, mõttesse siis jäi.
Koed kui suureks sirgud, kas on sul meeles see,
kuis koed õisi kimpu köitsid vaiksel metsateel.
