Kuku, sa kägu, kuldalindu,
häälitsele hõbenokka,
kuku meile kuulutusi,
häälitsele ilmutusi,
veeretele lauluvara,
ketra kuulutuse lõnga,
kuju kauni aja kangast!
Kui sa ei kuku, kukun ise,
pajatelen pardikene,
lasen luige laulusida,
seitsmekordseid sõnumida
vanast ajast veeremaie,
kuldsest ajast kuuldumaie,
iluajast hiilgamaie.
Üks oli sõnum hülge suusta,
teine lainte tütterelta,
kolmas rannakaljudelta,
neljas näkineidudelta,
viies veteemandalta,
kuues kuude kudujalta,
seitsmes saare taadilt, eidelt.
Teksti lähteallikas: F. R. Kreutzwaldi koostatud Eesti rahvuseepos „Kalevipoeg”. Laulusõnad põhinevad eepose neljanda loo algusridadel.
Vaata, kuidas „Kuku, sa kägu” tantsupeol kõlab
Video: 2.–3. klassi rahvatantsurühm „Päikesejänku”, Paide Hammerbecki Põhikool, YouTube.
AI-illustratsiooni looja: AnneP / Lastega.ee
Mõte lapsele ja lapsevanemale
„Kuku, sa kägu” annab võimaluse märgata eesti vanema luulekeele kõla. Korduvad algushäälikud, linnunimed ja laulva käo kujund muudavad read rütmiliseks ning aitavad neid meelde jätta.
Lugege või öelge ridu kordamööda: täiskasvanu ütleb ühe rea ja laps kordab. Seejärel võib laps valida endale linnu ning mõelda, millise sõnumi võiks kägu, part või luik inimestele tuua. Tegevus sobib eriti hästi algkoolilastele, kuid lühemat esimest salmi saavad kaasa öelda ka nooremad lapsed.
Kust laulusõnad pärinevad?
Siin avaldatud sõnad pärinevad F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoja” neljanda loo algusest. Kägu, part ja luik kannavad värvikas vanemas luulekeeles edasi sõnumeid ja lugusid möödunud aegadest.
Algallikas: „Kalevipoeg”, neljas lugu – Kreutzwaldi sajand.
Kuidas see artikkel sündis?
Selle laulu juurde kuulub meie pere mälestus. Vanaema õppis „Kuku, sa kägu” neljandas klassis oma koolilaulikust. Aastaid hiljem õpetas ta sama laulu lapselapsele – nii rändavad vanad laulud ja lood ühelt põlvkonnalt järgmisele.
