Universaalsed inimlikud vajadused on meil kõigil sarnased: me soovime tunda end turvaliselt, olla hoitud, soovime kuuluda kuhugi, kus oleme mõistetud, kuulatud, vastuvõetud, aktsepteeritud just sellisena nagu oleme. Lapse kõige parem arengumootor on rahulik-toetav-turvaline suhtekeskkond tema ümber: kontakt vanemaga, tema häälestatus lapsele, igapäevaselt kehtivad reeglid-rutiinid, piisav tagasiside ja kohalolu, eakohased arendavad, lõbusad, suhteid loovad-hoidvad mängud ja õppimised nende kaudu.
Nutis elamine ei rahulda mitte ühtegi inimlikku põhivajadust – see vaid tekitab illusiooni nende vajaduste täitmisest. Inimlikku kontakti ei asenda mitte miski. Nutiga liialdades lõikame end elust lahti, ja see võib ühel päeval olla ka korvamatu kaotus. Elu ilma sooja inimliku kontaktita tundub mulle kõle ja ohtlik. Inimliku kontakti, soojuse, mõistmise puudumise tõttu nutis peidus ju ollaksegi. Liiga tihti ei ole meie lastel mitte kuhugi mujale minna kui võrku. Vanemad on hõivatud oma asjadega, ekraan aga ootab avasüli. Üks neist algustest, mis seesuguse ekraanidesse peitumineku ära hoiab, on vanemate teadlik püüd lapse kasvamise käigus valida eelkõige neid käitumisi ja hoiakuid, mis suhet loovad, toetavad, alal hoiavad. Asi ei ole ju nutis. Nagu asi ei ole ka selles, et keegi ei õpi, reageerib üle, on alatises kaitses, lööb kedagi jms. Asi on suhetes, ikka ja jälle. Alati, kui keegi on hädas, tuleks alustada kontakti loomisest, suhte pakkumisest-taastamisest, häälestumisest, mõistmisest.”
