Ometi on need lapsed keskmisest andekamad, taiplikumad, särava mõistusega, aga hirm halvab kõik protsessid, kus laps muidu kulgeks oma loomulikus voos.
See reaktsioon on omandatud vanematelt, kes sarnases olukorras samamoodi käituvad. Hirm läbikukkumise ees on hirm teha vigu. Vanem, kes kardab teha vigu, ei luba vigu ka lapsele.
"Kuidas sulle see küll pähe ei jää?". "Joonista ilusti joonte sees, ära sodi." "Ei, see ei käi niimoodi." "Sa oled nii aeglane."
"Sinu pärast me jääme hiljaks." jne.
Sellised pisimadki repliigid kinnistavad lapsele eksimishirmu. Kõik, mis ta loomulikult teeb, saab näpuviibutusi ja tõrelemist. Ta peab olema ideaalne, TEISTE inimeste normidele vastav, et olla TUBLI ja armastatud laps.
Sel hetkel, kui laps astub tahvli ette, on kogu klassi ja õpetaja silmad temal. Sel hetkel on pinge olla ülimalt ideaalne kerinud lakke. "Kõik, mida sa nüüd ütled, määratleb, kui väärt sa oled 20 inimese silmis. Iga su liigutus on kullahinnaga. Nüüd sa kas kõrbed täielikult või saavutad armastuse, millest sul on su kiirustavatelt vanematelt puudu jäänud. Nüüd on sul see võimalus pälvida puudu olevat. Kas sa saad nüüd hakkama, ah? Vaata, kõik ootavad juba! Tee nüüd ometi rutem! Sa oled nii aeglane! Me jääme juba vastusega hiljaks.....KRAHHH!" Ja kõik vajub kokku...
See krahh toimub peades ka tööintervjuudel, sisseastumiskatsetel, koosolekul sõna võttes, konverentsil esinedes jne. Hirm teha vigu. Hirm jääda naeruväärseks, põlu alla, hirm jääda lõplikult armastuseta. Ning need vanemad kasvatavad järgmise samasuguse põlvkonna üles.
Mitte ükski asi, mida sa edaspidi lapsele ütled, ei võta talt ära seda mustrit, mida oled oma käitumisega temasse kodeerinud.
Kui SINA, kallis, õpid tegema vigu ja leppima enesega, vigadega nagu sa oled, siis selles hakkab muutuma ka sinu lapse teekond. Ainult SINA ENDA lubamisest.
Ja õpetajad... Ka teil on oluline roll... Roll TUNDA last. Ära tunda väikestest märkidest, et laps päriselt teab vastuseid, aga on oma väikeses peakeses täielikus paanikas. Tõeline õpetaja märkab oma ego, rahutust, et ta peab ootama ja passima. Et see kratt poiss oma lärmamisega tunnis ei ole nüüd siin tahvli ees sinu viisiks talle "solvamise" eest kätte maksta (NB! Väga palju õpetajaid võtavad laste lällamist tunnis isikliku solvanguna. Õpetaja, kes ei ärritu lällamise peale, on sellest eemaldanud ego. See, kes ärritub, see sisimas tunneb end isiklikult solvatuna).
Tõeline õpetaja heidab oma emotsioonid kõrvale, laskub lapse tasemele ja loob talle ruumi, kus laps saab rahuneda ja õpetaja abil avaneda. Selles täielikus tingimusteta armastuses õpib laps seda, mis kodus kogemata jäi - et ta tohib eksida, olla aus ja keegi endiselt kuulab ja märkab tema südant. "See õpetaja jagas mulle mõistmist (armastust) hetkel, kui mu pea oli tühi ja ma tundsin end täiesti lollina. Äkki on ikka võimalik, et ma olen armastatud ka vigu tehes?" Kui imeline on selline õpetaja, kes last niimoodi tundma paneb... kes salamisi lapse haavu seob....
Kahjuks on suurte egodega tüüpe tööintervjuudel, ülikoolides, koolides, kes naudivad teise poole alandamist keerukas olukorras.
Kui ma tegin sisseastumiskatseid psühholoogia õppesse, oli minu vastas üks Eesti tippe, lugupeetud lektor, kes lihtsalt peedistas mind küsimustega. "Mis siis juhtub, kui ühel ruutsentimeetril ajus toimub mingi muudatus?" oli üks tema suurepärastest küsimustest poole tunni jooksul, kui umbes 30 inimest oma korda veel ootasid. Ma tean, et tahtmatult vajutasin toona selle tüübi egole ja tal oli vaja vastu hammustada. Ego kohtus egoga.
Aga minu jaoks tagantjärele räägib see kurvast loost, et ka kõige suuremad, vägevamad spetsialistid ei tea tihti kaastundest ja halastusest mitte persetki.
Aga see on nende teekond.
Milline on sinu oma, selle valid juba ise.
___
Autor: Pamela Maran, Sleeping Yogini
