Tassi kujund on üldkasutatav, nähtamatu lusika oma vähem, kuid tähtis ometigi. Kui ütleme midagi head või käitume teisele meeldival viisil, lisame lusikatäisi tema tassi – ja märkamatult täitub ka meie enda oma. Ja vastupidi: tehes või öeldes kaaslasele midagi negatiivset, tühjendame tema tassi – ja ka endale kuuluvat. Täis tass annab meile elurõõmsama ilmavaate ja lisab head energiat. Tühi tass aga ähvardab võtta viimsegi energia, õõnestades tegutsemistahet ja eluihku. Seisame iga päev silmitsi valikuga, kas enda ja teiste tasse täita või tühjendada.
Lapses, kes on sündimisest alates saanud tunda, et tema vanemad toimetavad tema ümber rõõmu ja hellusega, areneb püsiv õnnelikkuse ja heaolu tunne, mis aitab tal hoida positiivsust läbi elu. Ja vastupidi: laps, kes varaselt tunnetab enda ümber pigem rahulolematust, närvilisust, pahameelt, muutub sisemuses pigem õnnetuks ja võib kanda seda õnnetuolemist läbi kogu elu.
Usun, et ükski vanem ei soovi oma lapses kujundada teadvustamatut vajadust tunda end õnnetuna. Seda on võimalik ära hoida, eelkõige tööga iseenda hoiakute äratundmise ja suunamisega.
Positiivne (ja miks mitte ka lihtsalt neutraalne) maailmavaade on üks paljudest praktilistest oskustest, mis sarnaselt teistele oskustele on hea tahte korral täiesti õpitavad. Kui soovime midagi ära õppida või ümber õppida, tuleb lihtsalt harjutada. Iga päev.
Katkendid pereterapeut Meelike Saarna artiklist “Kuidas ma mõtlen tassi täitmisest”, ajakiri Tervis Pluss 11/2019.
Autor: pereterapeut Meelike Saarna, Parem Elu OÜ
Foto: Kira auf der Heide, Unsplash
