Mõni aeg tagasi helistas mulle mu 8-aastane tütar ja teatas, et tal on ujumistrenn läbi saanud, kuid ta on tüdrukutega kohvikus ja unustas rahakoti maha. Panin autole hääled sisse ja läksin siis pliksile pappi viima. Kui kohviku juurde jõudsin, nägin teda maja ees paduvihmas seismas ja külmetamas. Küsisin, miks ta väljas ootab. "Tüdrukud ei lubanud mind enda juurde istuma ja käskisid mul ära minna."
Läksime kohvikusse ja istusime tütrega teiste laste sekka lauda, vaatlesin neid väikseid näokesi soojalt, kes nüüd pilke maha lõid.
Täna hommikulauas hakkasime seda teemat lapsega lähemalt arutlema.
"X ja Y ei luba mul nendega koos koolist trenni kõndida. Kogu aeg ütlevad, et mine ära, me ei taha sinuga olla."
Olen aru saanud, et selles on minu osa, et olen kasvatanud last liiga tundlikuks, empaatiliseks, liigselt arvestatavaks. Nüüd on minu kohus kasvatada teda ka enda eest seisjaks.
"Nende laste südames on haavad," ütlesin ma talle. "Ja need haavad panevad halvasti käituma, halvasti ütlema. Need haavad tulid nende vanematelt, kes valasid oma valu nende peale välja, sest lapsed on nõrgemad ega hakka vastu. Samamoodi otsivad need lapsed nõrgemaid, kelle peale oma valu ja viha välja valada. Ära lase neil seda teha."
"Ma tegelikult juba hakkangi vastu. Viimane kord ütles Z mulle peol, et mine minema ja ma vastasin, et ma ei lähe kuhugi, kui ma olen juba siia tulnud."
"Just nii," kiitsin tütart. "Ei pea ütlema teisele halvasti, aga tuleb endale kindlaks jääda. Mitte lasta teise valul enda sisse tulla. Kõik see, mida inimesed ütlevad, räägib nendest endist. Kui nad käsivad sul ära minna, siis nad tegelikult kardavad, et peaksid ise ära minema. Kui nad ütlevad sulle, et sa oled vastik, siis nad kardavad, et nad ise on vastikud. Nad kardavad sind kampa võtta, sest sul on hea süda ja sa meeldid teistele. Niimoodi sa hakkad röövima nende sõprade tähelepanu ja siis ei pane keegi neid tähele. Seepärast nad sind ka ära ajavad ja teevad kõva lärmi, et võita enda ümber inimesi."
"Kas seda siis tähendabki, et kes teisele ütleb, see ise on?"
"Just seda see tähendabki."
"Ja kas siis, kui issi oli telekas ja ta ütles onule (saatejuhile), et kas sa kardad vä?, siis tegelikult ta kartis ise?"
"Just nii." (Siin ma veits naersin sisimas :)))
"Viimane kord hakkas Hannal must hale ja ta tuli teiste juurest kambast ära ja jalutas minuga koos trenni," jätkas tütar.
"Ja SELLISED on TÕELISED sõbrad. Need, kes ülbitsejate kõvast lärmist hoolimata sinu kõrvale hoiavad, on kõige väärtuslikumad sõbrad."
"Nüüd ma tean, kuidas käituda," rõõmustas tütar.
"Aga see võib sul meelest ära minna, kui mind sinu kõrval pole ja keegi jälle halvasti ütleb," muretsesin ma.
"Kuid sinu sõnad tulevad minuga kaasa."
Naeratasime ja laps sonkis oma datli-toorkakao-mee-kaerahelbe-kookosveeputru edasi.
Sõidutasin lapse kooli, võtsin ta auto ees pehmelt embusesse ja andsin ninale hellalt musi. "Sa oled juba ideaalne, ära seda unusta," ütlesin talle.
"Teised on ka," tuletas ta mulle meelde.
Jah, teised on ka... kui ainult kõigi vanemad seda lastele ja iseendale meelde tuletaks... Siis ehk ei peaks need väiksekesed võitlema tähelepanu eest, mis sunnib pagendama nõrgemaid paduvihma kätte külmetama...
Autor: © Pamela Maran, Sleeping Yogini
