Jaanipäev oli vanasti eesti rahvakommetes aeg, mil kiikumine saavutas oma haripunkti. Kui suvistepühadel oli kiikumine pigem sissejuhatus suvepühadesse, siis jaanipäeval oli see lahutamatu osa pidustustest. Eriti Põhja-Eestis, kus kiigeaeg oli pikem, oodati jaanipäeva, et kiigel eriti hoogsalt lustida.
Kiige juures käis vilgas elu terve jaanipäeva. Noored ja vanad kogunesid, et üheskoos kiikuda. Tüdrukud, kes olid võib-olla suvistepühadel uusi kleite kandnud, said nüüd neid jaanipäevalgi uhkeldada. Poisid aga näitasid oma jõudu ja osavust, püüdes kiikuda võimalikult kõrgele. Usuti, et mida kõrgemale kiigutakse, seda parem on vili põllul ja seda pikemad linad kasvavad. Lisaks sellele arvati, et kõrge kaar aitab eemale peletada kurjad vaimud ja toob õnne.
Kiigeplats oli jaanipäeval sageli üks peamisi kogunemiskohti, eriti enne jaanitule süütamist. Siin lauldi kiigelaulu, tantsiti ja mängiti muid jaanipäevamänge. Kiikumine oli omamoodi sotsiaalne sündmus, kus noored said suhelda ja leida võimalikke kosilasi.
Mõnes piirkonnas oli kombeks kaunistada kiikesid kaskede ja lilledega, muutes need veelgi pidulikumaks. Jaanipäeva õhtul, kui tuli oli juba süüdatud, võis kiikumine jätkuda, luues romantilise ja maagilise õhkkonna valgetesse öödesse.
Lõuna-Eestis, kus kiigeaeg oli lühem ja seotud peamiselt lihavõttepühadega, võidi ka jaanipäeval kiik üles seada, kui kogukonnal selleks soovi oli. Kuid seal ei olnud kiikumine jaanipäeva tähistamisel ehk nii kesksel kohal kui põhja pool.
Üldiselt võib öelda, et jaanipäev oli kiikumise kulminatsioon, eriti Põhja-Eestis, kus see pikk kevad-suvine kiigeaeg sai oma rõõmsa lõpu enne südaöist tule süütamist ja muid jaanipäeva traditsioone. Kiikumine oli nii meelelahutus kui ka maagiline rituaal, mis pidi tagama õnne ja head saaki.