Jaanilõkke süütamine ja tule tähendus
Sajand tagasi oli jaanituli oluline sündmus, mis ühendas peresid – nii noored kui vanad tulid kokku lõkke äärde pidutsema. Jaanitulel oli meie esivanemate jaoks sügav tähendus, olles tihedalt seotud päikese ja selle kultusega. See päikesekultusega seotus on ühine paljudele rahvastele, sealhulgas eestlastele.
Ettevalmistused jaanituleks
Jaanilõkke jaoks valmistuti aegsasti ja hoolikalt, kogudes kokku puid ja muud põletusmaterjali. Eriti huvitav on see, kuidas tuld süüdati eri Eesti piirkondades veel 20. sajandi keskpaiku. Lääne-Eestis ja saartel oli levinud "leedutuli" – tuli, mis süüdati ridva otsas oleva tõrvatünni või isegi laasitud elava puu otsa asetatud katla abil. Tuletegemise kohaks valiti sageli kõrgem koht, olgu see siis mägi või spetsiaalne kiige- ja jaanituleplats. Jaanilõkke ehitamisel kasutati ära kogu varutud puidumaterjal.
Tule tervendav jõud ja piirkondlikud kombed
- sajandi alguses usuti jaanitule suitsu tervendavatesse omadustesse. Seetõttu oli kombeks ajada piimakari ümber lõkke ja inimestel käia läbi suitsu. Ida-Eestis oli levinud üle lõkke hüppamine, mida peetakse pigem slaavi traditsiooniks, Lõuna-Eestis aga kaunistati lehmi pärgadega, mis arvatakse olevat balti mõjutusega komme.
Kummalised kütused minevikus ja tänapäeva vaade
Vahepeal oli periood, eriti 1970. aastatel, mil jaanilõkkes kasutati üllatavaid materjale, näiteks vanu autokumme, millest tekkis suur tossav tuli. Lõkkesse visati mitmesuguseid vanu puuesemeid ja põletati isegi paate. Minu vanaema on meenutanud jaanituld, kus süüdati põlema kalurikolhoosi suur ja vana kaluripaat. Tema jutu järgi oli see lummav vaatepilt, kus tule leek joonistas öisesse taevasse paadi silueti. Räägitakse, et värvilise leegi saamiseks lisati tulle mõnikord isegi kemikaale. Tänapäeval sellised meetodid enam levinud ei ole, kuna keskkonnateadlikkus on kasvanud ja eelistatakse traditsioonilisemaid puuküttega lõkkeid.
Kiikumine ja jaanituli
Alates 19. sajandi teisest poolest kuni 20. sajandi lõpukümnenditeni kuulus suuremate jaanitulede juurde lahutamatult ka kiik, mis oli oluline osa pidustustest ja noorte meelelahutusest.
Kaskedega kaunistamine
Lõkkeplatsi kaunistati noorte kaskedega, mida kutsuti jaanikaskedeks. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, sarnaselt suvistepühadele. Noormeestel oli romantiline komme viia oma kallima akna alla armukask, mis oli omamoodi staatuse sümboliks, näidates tüdruku populaarsust. Kaskede toomine oli rõõmus sündmus kogu perele, eriti lastele, kelle jaoks see tähistas pühade algust. Toodud kaskedelt võeti kohe oksad ka jaanisauna vihtade jaoks, mille noored lõhnavad lehed muutsid sauna ja saunalised eriliselt värskeks.
Tantsud ja laulud lõkke ääres
Jaanitule juures on läbi aegade tantsitud ja lauldud. Alati oli kohal küla pillimees, hiljem ka ansambel. Mõisate ja hiljem seltside eestvõttel esitati rahvale näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde vabaõhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke ääres keerutati tantsu. Kui muusikuid polnud, lauldi ringmängulaule. Varasematel aegadel olid jaanitule juures populaarsed ka jõukatsumised nagu maadlemine ja köievedu, mida tänapäevalgi mõned jaanitule korraldajad pakuvad.
Romantiline paadisõit jaaninädalal
Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade olnud kombeks sõita paadiga veekogudel, valgustades teed tõrvikute või küünaldega, mis hämaruses – sest täiesti pimedaks ju ei lähegi – kaunilt veepinnal peegelduvad.
Laulud ja muusika
Laulmine on jaanitulest lahutamatu osa – nii pere- kui sõpruskonna lõkke ääres lauldakse ja mängitakse pille. Kui varasemalt oli jaanitule ääres tihti kuulda kitarrihelisid, siis üha enam on taas populaarsust kogumas lõõtsa- ja karmoškamängijad. Tasub meenutada, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suurematel pidudel aga lõõtspill, mis oli peamine tantsumuusika instrument.
Lapsed ja jaaniöö
Laste jaoks oli jaanipäeva öö eriline, sest nad võisid olla üleval päikesetõusuni, sarnaselt nääriööga, nautides koos vanematega valget ööd ja pidustusi.
Pühadetoit ja joogid
Tule ääres nauditi traditsioonilist pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja, mis kuulusid lahutamatult jaanipäeva juurde.
Pere jaanitule tradistsioon
Kuid lisaks suurtele rahvapidudele on alati olnud oluline ka perekeskne jaanitule tähistamine oma kodumaja juures, kuhu kogunesid pereliikmed, palgalised ja linnasugulased. Tänapäevalgi on levinud komme teha ühistuld pere ja sõpradega oma aias või kaunis looduspaigas.
Tänapäeva pidustused
Tänapäevased linnajaanituled oma mitmekesise toitlustuse, õllemüügi, kontsertide ja tantsumuusikaga meenutavad paljuski kunagisi küla- ja mõisajaanitulesid, tuues kokku suuri rahvahulki. Samas aga hoiavad paljud pered ja sõpruskonnad au sees ka intiimsemat traditsiooni, süüdates jaanitule oma kodus või looduses.