Õpetaja ja õpilase digisuhtlus – millised kokkulepped kaitsevad last?

Digisuhtlus on saanud koolielu tavaliseks osaks

Õpetaja võib saata õpilasele õppematerjale, tagasisidet, tunniplaani muudatusi või teavet eelseisva ürituse kohta. Suhtlus võib toimuda õppeinfosüsteemis, kooli e-posti kaudu, virtuaalses õppekeskkonnas või kokkulepitud sõnumirakenduses.

Küsimus ei ole enam ainult selles, kas õpetaja ja õpilane võivad olla Facebookis sõbrad. Tänapäeval on olulisem teada:

• millist suhtluskanalit kasutatakse;
• millisel eesmärgil suheldakse;
• kellel on vestlusele ligipääs;
• millal ja kuidas saab lapsevanem või kool vestluse kohta selgitusi küsida;
• mida teha, kui suhtlus muutub liiga isiklikuks või tekitab lapses ebamugavust.

Eelistada tasub kooli ametlikku suhtluskanalit

Õppetööga seotud suhtluseks sobib kõige paremini kooli määratud keskkond või ametlik e-posti aadress. Nii on lapsele, vanemale ja õpetajale arusaadav, kus õppetööga seotud teavet jagatakse.

Ametlik suhtluskanal aitab:

• hoida kooli- ja eraelu lahus;
• vältida info kadumist eri rakendustesse;
• kaitsta õpetaja ja õpilase isiklikke kontaktandmeid;
• säilitada vajaduse korral õppetööga seotud teabe;
• muuta kooli kokkulepped kõigile üheselt mõistetavaks.

Kui klass kasutab mõnda sõnumirakendust, peaksid õpilased ja lapsevanemad teadma, kas see on ametlik kanal, kes gruppi haldab ja millist infot seal jagatakse.

Kas õpetaja ja õpilane võivad sotsiaalmeedias suhelda?

Õpetaja ja õpilase kuulumine samasse sotsiaalmeediavõrgustikku ei ole iseenesest kogu küsimus. Oluline on suhtluse eesmärk, sisu, läbipaistvus ja koolis kokku lepitud kord.

Õppetöö korraldamiseks ei ole üldjuhul vaja pääseda lapse isiklikule sotsiaalmeediakontole. Õpetaja ei pea saatma õpilasele sõbrakutset ega eeldama, et laps kasutab õppeteabe saamiseks oma isiklikku kontot.

Kui suhtlus toimub siiski sotsiaalmeedias või sõnumirakenduses, peaks see:

• olema seotud õppetöö või koolieluga;
• toimuma koolis kokku lepitud viisil;
• olema sama lugupidav kui suhtlus klassiruumis;
• vältima põhjendamatult isiklikke küsimusi ja saladusi;
• arvestama lapse privaatsuse ja puhkeajaga.

Milline suhtlus on tavapärane ja asjakohane?

Õppetööga seotud sõnum võib puudutada näiteks:

• kodust ülesannet või õppematerjali;
• tunni, konsultatsiooni või ürituse aega;
• tagasisidet tehtud tööle;
• puuduvat ülesannet või vajalikku õppevahendit;
• klassile kehtivat korralduslikku infot.

Individuaalne vestlus ei ole automaatselt sobimatu. Õpilane võib vajada küsimusele vastust, õppimisega seotud tuge või isiklikku tagasisidet. Ka selline suhtlus peab jääma professionaalseks, eesmärgipäraseks ja lapsele arusaadavaks.

Millised märgid vajavad tähelepanu?

Laps peaks rääkima usaldusväärsele täiskasvanule, kui õpetaja, treener, juhendaja või mõni teine täiskasvanu:

• palub hoida vestlust vanemate või kooli eest saladuses;
• saadab korduvalt põhjendamatult isiklikke sõnumeid;
• küsib lapse keha, suhete või seksuaalsuse kohta viisil, mis pole õppetööga põhjendatud;
• palub saata isiklikke, paljastavaid või intiimseid fotosid;
• teeb lapse välimuse või keha kohta ebamugavaid märkusi;
• survestab last suhtlema hilisõhtul või kohe vastama;
• ähvardab, alandab või manipuleerib;
• kutsub last salaja kohtuma;
• tekitab lapses tunde, et sõnumit ei tohi kellelegi näidata.

Täiskasvanu vastutab alati selle eest, et suhtlus lapsega oleks sobiv ja selgete piiridega. Laps ei ole tekkinud ebamugava olukorra eest süüdi.

Mida võiks laps teha, kui sõnum tundub ebamugav?

Lapsele saab õpetada lihtsa tegutsemisplaani:

1. Ära vasta kiirustades. Ebamugavale või segasele sõnumile ei pea kohe vastama.
2. Ära kustuta sõnumit. Vestlus võib olla vajalik olukorra selgitamiseks.
3. Tee kuvatõmmis. Jäädvusta sõnum koos saatja nime ja võimaluse korral kuupäevaga.
4. Näita vestlust usaldusväärsele täiskasvanule. Selleks võib olla lapsevanem, teine õpetaja, klassijuhataja, tugispetsialist või koolijuht.
5. Blokeeri saatja vajaduse korral. Kui suhtlus toimub isiklikus rakenduses ja tekitab hirmu või survet, ei pea laps seda jätkama.

Ahaa, lapsele võib anda ühe lihtsa kontrollküsimuse:

„Kas ma julgeksin seda vestlust näidata oma vanemale või teisele usaldusväärsele täiskasvanule?”

Kui vastus on „ei” või laps kahtleb, tasub vestlus kindlasti koos üle vaadata.

Kuidas lapsevanem võiks reageerida?

Kui laps näitab ebamugavat vestlust, kuula ta kõigepealt rahulikult ära. Väldi lapse süüdistamist ka siis, kui ta vastas sõnumitele, jagas infot või varjas juhtunut mõnda aega.

Lapsevanem võiks:

• tänada last, et ta rääkis;
• säilitada sõnumid, kuvatõmmised ja kasutajakonto andmed;
• küsida, kuidas laps end tunneb ja mida ta praegu vajab;
• vältida enne asjaolude selgitamist vestluse avalikku jagamist;
• pöörduda sobiva koolitöötaja või koolijuhi poole;
• küsida vajaduse korral nõu lasteabist või veebikonstaablilt.

Kui kahtlus puudutab konkreetset koolitöötajat, ei pea laps olukorda temaga üksi lahendama. Lapsevanem saab pöörduda klassijuhataja, koolijuhi või kooli pidaja poole sõltuvalt sellest, keda juhtum puudutab.

Kas õpetaja peab vastama igal ajal?

Digikanal muudab sõnumi saatmise lihtsaks, kuid ei tähenda, et õpetaja või õpilane peab olema kogu aeg kättesaadav. Koolis võiks olla kokku lepitud, millistel aegadel sõnumeid loetakse ja kui kiiresti vastust oodata.

Hea kokkulepe aitab vältida olukorda, kus:

• õpilane ootab hilisõhtul kohest vastust;
• õpetaja saadab tavapärast õppeinfot öösel;
• oluline teave kaob eri vestlusgruppide vahele;
• õpilane kardab, et peab kogu aeg veebis olema.

Kiireloomulise mure jaoks ei tohiks kasutada juhuslikku sotsiaalmeediasõnumit. Laps ja vanem peaksid teadma, kelle poole koolis pöörduda ning millal kasutada hädaabi- või nõustamisteenuseid.

Mida võiks kool oma digisuhtluses kokku leppida?

Selged ühised reeglid kaitsevad nii õpilasi kui ka õpetajaid. Kool võiks määrata:

• millised on ametlikud suhtluskanalid;
• kas ja milleks võib kasutada sõnumirakendusi;
• kuidas toimub individuaalne suhtlus õpilasega;
• milline info saadetakse ka lapsevanemale;
• millal võib oodata vastust;
• kuidas kaitstakse isikuandmeid ja säilitatakse vajalikku teavet;
• kellele teatada ebamugavast või sobimatust suhtlusest.

Reeglid võiksid olla lapsele ja lapsevanemale kergesti leitavad, mitte ainult pika dokumendi sees.

Pere väike digisuhtluse kokkulepe

Lapsega saab kodus kokku leppida:

1. Õppetööks kasutan kooli kokkulepitud kanalit.
2. Isiklikke paroole, dokumente ja intiimseid fotosid ma ei saada.
3. Ebamugavat vestlust ma ei pea saladuses hoidma.
4. Enne sõnumi kustutamist näitan seda usaldusväärsele täiskasvanule.
5. Kui miski tundub vale, võin alati abi küsida.

Need kokkulepped ei tähenda õpetaja või lapse umbusaldamist. Need muudavad ootused kõigile arusaadavaks ja aitavad mure korral kiiremini tegutseda.

Kust saab nõu ja abi?

• Lasteabi 116 111 – ööpäevaringne tasuta nõustamine lapsega seotud küsimustes.
• Veebipolitseinikud – nõu internetis toimunud juhtumite korral.
• Targalt Internetis – materjalid lastele, vanematele ja õpetajatele.

Kui laps on vahetus ohus, helista hädaabinumbril 112.