Kiikumine Lõuna-Eestis: Lühike rõõm lihavõttepühadel
Lõuna-Eestis käis kiikumine käsikäes lihavõttepühadega.
Kohe peale kevadpühade saabumist ehitati valmis kerge konstruktsiooniga kiiged. See oli justkui lühike, aga see-eest intensiivne rõõmuaeg. Kiiguti noorte ja vanadega, tüdrukud uhkeldasid oma uute pühaderõivastega ja poisid näitasid kiigel oma osavust. Arvati, et kõrgele kiikumine toob head vilja ja pikad linad. Lihavõttekiiged olid tihti lihtsad, kiiresti püstitatavad ja sama kiiresti ka taas maha võetavad, sest nende aeg oli seotud just nende pühadega. Kui pühad mööda said, lõppes ka kiikumise lust.
Kiikumine Põhja-Eestis: Pikem lust suvistepühadest jaanipäevani
Põhja-Eestis oli kiikumise aeg märksa pikem ja langes suvistepühade ning jaanipäeva vahele. Suvistepühade saabudes ehitati uhkemad ja vastupidavamad kiiged, mis pidid vastu pidama mitu nädalat kestvale kiigeajale. Kiikumine oli siin oluline osa nii suvistepühade kui ka jaanipäeva pidustustest. Noored käisid kiigel iga päev, see oli koht, kus kohtuti, lauldi ja lustiti. Kõrgele kiikumisel usuti olevat maagiline tähendus – see pidi tagama hea tervise ja õnne. Jaanipäevaga kiikumine kulmineerus, olles üks olulisemaid meelelahutusi enne jaanitule süütamist. Pärast jaanipäeva kiigeaeg tavaliselt lõppes ja kiiged võeti järgmiste pühadeni hoiule.
Nagu näha, oli kiikumine mõlemas piirkonnas oluline, aga selle ajastus ja kestus erinesid märgatavalt, peegeldades võib-olla ka piirkondade erinevaid pühade traditsioone ja elurütmi. Lõuna-Eestis oli see kevadine rõõmupuhang, Põhja-Eestis aga pikem suvine meelelahutus.