Veeohutus: Õpi märkama ja tegutsema, et iga veepäev oleks rõõmus päev!

Me oleme harjunud filmidest nägema, kuidas uppuvad inimesed vehivad kätega, sumavad ja karjuvad appi. Päris elus on aga pilt sootuks teine ja see on midagi, mis on ka mind ennast üllatanud. Uppumine on peaaegu alati petlikult vaikne sündmus. Ei mingeid suuri pritsmeid ega valjuhäälseid appihüüdeid. See on tõesti mõtlemapanev, kas pole?

Meditsiinidoktor Francesco A. Pia on andnud sellele nähtusele nimeks vaistlik uppumisreaktsioon (IDR; inglise keeles Instinctive Drowning Response). See on esimene asi, mida enamik inimesi teeb, et vältida lämbumist vees. Ja see ei näe üldse välja selline, nagu me arvame!

Kuidas siis ära tunda uppujat, kui ta vaikselt hädas on?

Dr Pia kirjeldab ajakirjas Coast Guard's On Scene uppuja käitumist järgmiselt:

• Appihüüded jäävad kuulmata: Uppuvad inimesed ei ole tihtipeale isegi füsioloogiliselt võimelised appi karjuma. Hingamiselundkond on mõeldud hingamiseks ja kõne on sellele nn "ülestatud funktsioon". Selleks, et kõne saaks üldse ilmneda, peab kõigepealt olema täidetud hingamistingimus.

• Suu pinna all ja peal: Uppuja suu kaob vaheldumisi veepinna alla ja tõuseb selle kohale. Suu ei püsi piisavalt kaua pinnal, et jõuaks välja hingata, sisse hingata ja appi hüüda. Niipea kui suu veidi pinnale tõuseb, toimub kiire hingamine, enne kui see uuesti vee alla kaob.

• Käed ei lehvita appi: Loodus sunnib uppujaid vaistlikult käsi kõrvale välja sirutama ja veepinnale ülalt alla suruma. See liigutus aitab kehal ennast niimoodi liigutada, et suu tõuseks veest välja ja saaks hingata. See on tõesti oluline teadmine, kas pole?

• Kontrollimatu liikumine: Vaistliku uppumisreaktsiooni ajal ei suuda inimesed tahtlikult oma käte liikumist kontrollida. Füsioloogiliselt on veepinnal püsimisega ametis olev uppuja suunamatu lõpetama uppumist ja sooritama tahtlikke liigutusi, nagu abi kutsumiseks lehvitamine, päästja suunas liikumine või vetelpäästevahendini ujumine.

• Keha püstises asendis: Vaistliku uppumisreaktsiooni algusest lõpuni jääb inimese keha vees püstiseks. Pole mingeid märke sellest, et uppuja suudaks ennast veepinnale tõukamiseks jalgadega ujumislööke teha. Kui koolitatud vetelpäästja uppujat ei päästa, suudab taolises seisundis inimene enne vee alla vajumist pinnal püsida vaid 20–60 sekundit.

Märka neid märke!

Et oskaksid hädasolijat märgata, pane tähele järgmisi asju:

• Pea asend: Pea on sügaval vees, suu veepinna lähedal või pea on tahapoole kallutatud ja suu on lahti.

• Pilgu suunamine: Pilk silmis on klaasjas ja tühi; inimene ei suuda pilku fokuseerida. Silmad võivad olla ka kinni.

• Juuksed: Juuksed on laubal või silmade ees.

• Jalgade kasutamine: Supleja ei kasuta jalgu – keha on vees püstises asendis.

• Hingamine: Kuuldav on hingeldamine või õhu ahmimine.

• Liikumine: Supleja üritab küll mingis kindlas suunas ujuda, aga ei liigu edasi. Ta võib proovida end ka selili keerata.

• "Redelil ronimine": Jääb mulje, nagu üritaks supleja mööda nähtamatut redelit üles ronida.

Mis on kõige kindlam viis veendumaks, et vees viibiv inimene upub?

Küsige temalt, kas temaga on kõik korras!

Kui ta üldse midagi vastab, tähendab see tõenäoliselt, et teda ei ähvarda peatne uppumissurm. Aga kui ta vastab sulle vaid tühja pilguga, võib sul temani jõudmiseks aega olla vähem kui 30 sekundit. Mõtle sellele!

Ja mis on veel eriti oluline, kallid lapsevanemad – vees mängivad lapsed teevad tavaliselt palju kära. Kui nad aga vaikseks jäävad, siis mine palun kohe uurima, mis selle põhjuseks on! See on kuldne reegel!

Mõned lisamõtted, et veepäevad oleksid veelgi rõõmsamad ja turvalisemad:

Veeohutus algab meist endist. On nii palju asju, mida saame teha, et iga veepäev oleks rõõmus ja turvaline!

Miks uppumisi juhtub ja kuidas seda vältida?

Uppumine on välditav, kui tunneme oma võimeid ujumisel, hindame õigesti õhu- ja veetemperatuuri ning kasutame paadisõitudel nõuetekohaseid päästeveste. Mõtle vaid, kui olulised need väikesed asjad on!

Kõige sagedasemad uppumise põhjused on:

• puudulikud ujumisoskused

• enda võimete ülehindamine

• paadiõnnetused ja päästevestide puudumine (pane tähele, paadis kanna alati päästevesti!)

• alkoholijoobes ujumine (see on täiskasvanutele, aga hea meelde tuletada!)

• liiga külm vesi (alajahtumine, äkkhaigestumine)

• läbi jää vajumine (talvel oluline!)

• pea ees vettehüppamine (eriti tundmatusse vette!)

Mis siis, kui keegi on juba hädas ja vajab päästmist?

Uppuja päästmine on vastutusrikas hetk ja see algab tema veekogust väljatoomisega. Ainult väga hea ujuja tuleb sellega toime ning temagi peab mõtlema enda ohutusele. See on nii oluline, et ka sina ise püsid turvaliselt! Ära mine uppunut päästma, kui sul pole inimese veest väljatoomise ja ujumise oskusi, sest muidu võid sattuda ka ise ohvriks. See on väga tõsine hoiatus, mida ei saa piisavalt rõhutada!

Kui oled olukorras, kus pead kedagi päästma, siis tegutse nii:

1. Helista enne päästmist kohe 112. See on esimene ja kõige olulisem samm!

2. Kasuta veest väljatõmbamiseks mõnda eset: oksa, köit, saunalina, jopet või midagi muud käepärast. See aitab hoida sind ohutus kauguses!

3. Kui otsustad vette minna, siis lähene uppujale selja tagant, tema käte ja haardeulatusest väljaspool. Nii väldid, et ta sind paanikahoos enda külge haarab ja sina ise hätta satud.

4. Võta uppunul kaenla alt, juustest ja hoia pead veest väljas, kui ta kaldale tood.

5. Kannatanu veest ohutusse kohta väljatoomisel hoia tema pead ülejäänud kehast allpool, et vähendada vee sisse hingamise riski.

6. Aseta kannatanu külili, et suus ja ninaõõnes olev vesi välja voolaks.

7. Kontrolli teadvust, hingamist, pulssi ja vajadusel alusta elustamist.

Esmaabi uppumise korral – iga sekund loeb!

• Kui kannatanu on teadvuseta ega hinga, siis alusta elustamist. Iga vanem võiks teada, kuidas elustamist teostada – see oskus võib päästa elu!

• Kui kannatanu on teadvuseta ja hingab, keera ta stabiilsesse küliliasendisse.

• Kui kannatanu on teadvusel, keera ta samuti stabiilsesse küliliasendisse.

Pane tähele selgroo-/kaelatraumat! Kui keegi on pea ees vette hüpanud, kahtlusta alati selgroo- või kaelatraumat. Sellisel juhul:

• Liigutamisel, ka veest väljatoomisel, taga võimaluse piirides lülisamba ja pea liikumatus.

• Hingamisteede avamisel tõsta lõug ilma pead kaelast painutamata.

Pea meeles: Uppumisest päästetu vajab ALATI meditsiinilist abi!

Isegi juhul, kui ta tundub olevat kiiresti toibunud, peab alati kutsuma kiirabi. Miks? Sest igasugune vee tungimine kopsu ärritab kopsukudet ja hingamisteedes võib tekkida turse mitu tundi hiljem – seda seisundit nimetatakse teiseseks uppumiseks. See on nii tähtis teada!

Kannatanu võib vajada abi ka alajahtumise tõttu. Kui võimalik, eemalda tema märjad riided ja kata ta kuivade tekkidega. Kui kannatanu tuleb teadvusele, anna talle sooja jooki. Kuni kiirabi saabumiseni peab kindlasti keegi viibima abistatava juures.

Need on vaid mõned lihtsad, kuid elutähtsad nipid, et meie suvepäevad vee ääres oleksid täis ainult rõõmu ja naeru!

Kasulikud allikad, et teemat veelgi süvitsi uurida:

• Delfi Forte artikkel: "Kuidas saada aru, et inimene upub – vastus on paljudele üllatuseks." Autor: Lauri Jürisoo, 05.07.2013.

• Opiq.ee: "Oskab anda esmaabi uppumise korral" (Peatükk 3.6, II järk).

• Päästeameti veeohutuse juhised: Päästeamet on alati hea ja usaldusväärne allikas veeohutuse kohta. Nende kodulehelt leiad palju väärtuslikku infot. Veeohutus