Lugu jääkaruema ja tema kahe poja teekonnast merejääl.
AI-illustratsiooni looja: AnneP / Lastega.ee
Mõni loodusfilm jääb meelde veel kaua pärast vaatamist. Selle filmi pealkiri on praeguseks ununenud, kuid silme ette jäid jääkaruema, väikesed pojad ja nende pikk teekond läbi lumise Arktika.
Emakaru oli poegade sündi oodates varjunud lumekoopasse. Kevadel väljus pere koopast ning ema hakkas toitu otsima. Hüljest tabada oli raske ja nälgiv karupere pidi liikuma aina edasi. Teel jälitas neid suur isakaru. Emakaru põgenes poegadega kõrge ja järsu jääpanga otsa, laskus pärast ohu möödumist uuesti merejääle ning jätkas teekonda.
Lõpuks jõudis pere paika, kus meres ja jää ümbruses leidus piisavalt toitu. Seal kaotas ka isakaru nende vastu huvi. Kuid miks pidi jääkaruema üldse nii pika ja ohtliku teekonna ette võtma? Vaatame filmi sündmusi samas järjekorras ja uurime, mida jääkarude elu tundvad teadlased nende kohta selgitavad.
Jääkaruema ootab poegi lumekoopas
Filmi loo alguses ootas jääkaruema poegi. Jääkarupere kevadine teekond oli aga alanud juba eelmisel sügisel, kui tiine emakaru otsis sobiva koha poegimiskoopa rajamiseks.
Jääkarude uurijate andmetel rajavad tiined emakarud koopa tavaliselt kohta, kuhu saab koguneda paks ja püsiv lumekiht. Selliseid paiku leidub ranniku lähedal, saartel ning nõlvade ja teiste maastikuvormide juures. Mõnes piirkonnas võivad jääkarud rajada poegimiskoopa ka merejääle.
Emakaru kaevab lumme tunneli ja ühe või mitu kambrit. Lumi toimib soojustava kihina ning kaitseb vastsündinud poegi arktilise tuule ja pakase eest.
Pojad sünnivad tavaliselt kesktalvel. Nad on sündides väga väikesed, abitud ja suletud silmadega. Koopas joovad nad rasvarikast emapiima ning kasvavad kiiresti. Emakaru ise koopaperioodil ei söö, vaid elab enne poegimist kogutud rasvavarudest.
Kevadel avaneb lumekoopa uks
Talve lõpul või kevade alguses avas emakaru koopasuu ning pojad nägid esimest korda lumist maailma. Filmist jäi meelde, et peagi tuli perel hakata liikuma. Tegelikult ei alustata pikka rännakut tavaliselt kohe.
Uurijad on täheldanud, et pojad viibivad esmalt mõnda aega koopa läheduses. Nad mängivad, harjutavad kõndimist ja ronimist ning koguvad pikaks teekonnaks jõudu. Ema jälgib ümbrust ja ootab, kuni pojad suudavad talle järgneda.
Liiga vara teele asudes võivad väikesed pojad kiiresti väsida. Liiga kaua oodata pole samuti võimalik, sest pärast kuudepikkust paastu vajab emakaru kiiresti rasvarikast toitu. Samal ajal muutub kevadine merejää ning parim hülgejahi aeg ei kesta lõputult.
Emakaru otsib süüa, kuid hüljes pääseb põgenema
Filmis püüdis näljane emakaru hülgeid tabada, kuid jaht ei õnnestunud sugugi iga kord. See polnud loodud ainult filmi põnevamaks muutmiseks: ka päriselus võib jääkaru teha mitu jahikatset enne, kui saab esimese suutäie.
Jääkaru peamine toit on rasvarikas viigerhüljes. Ta sööb ka habehülgeid ja teisi mereloomi. Hüljes on mereimetaja ja peab õhu hingamiseks regulaarselt veepinnale tõusma. Talvel katab merd paks jää, mistõttu hoiab hüljes jää sees lahti väikest auku. Selle ava kaudu pistab ta nina veest välja ja hingab. Sellist jääs olevat auku nimetatakse hülge hingamisavaks.
Hüljes võib kasutada mitut hingamisava ja hoiab neid küünistega jääst vabana. Jääkaru teab, et hüljes peab varem või hiljem mõne ava juurde hingama tulema. Seepärast võib karu jääda hingamisava kõrvale liikumatult ootama. Kui hüljes nina veest välja pistab, proovib karu ta ühe kiire liigutusega tabada.
Jääkaru võib otsida ka lume alla peidetud hülgepoegimispesa või hiilida jääle puhkama tulnud hülgele lähemale. Tal on suurepärane haistmine, kuid hüljes liigub vees temast kiiremini. Kui hüljes märkab ohtu ja jõuab sukelduda, jääb karu tavaliselt saagita.
Jaht võib ebaõnnestuda mitmel põhjusel:
- hüljes kuuleb või tunneb jääkaru lähenemist;
- hüljes kasutab mõnda teist jääs olevat hingamisava;
- karu murrab lume või jää valest kohast;
- hüljes jõuab enne vette sukelduda;
- hingamisava juures tuleb väga kaua liikumatult oodata;
- liikuv ja pragunev jää muudab jahikohta;
- iga ebaõnnestunud katse kulutab karu energiat.
Emakaru olukord oli eriti raske. Ta oli veetnud kuid poegimiskoopas söömata ning toitnud samal ajal poegi piimaga. Nüüd pidi ta leidma toitu nii enda jõu taastamiseks kui ka poegade kasvatamiseks.
Miks pidi jääkarupere liikuma avatud vee poole?
Filmis alustas emakaru poegadega pikka teekonda piirkonna poole, kus meri oli avatum ja toitu rohkem. See võib jätta mulje, et jääkaru eesmärk oli jõuda lihtsalt avamere äärde. Tegelikult vajas ta eelkõige hülgerikast merejääd.
Jääkaru oskab väga hästi ujuda, kuid meres ujuvat hüljest on tal raske tabada. Merejää on jääkarule jahiplatvorm. Sellelt saab ta valvata hüljeste hingamisavasid, liikuda nende puhkepaikade vahel ja läheneda saagile märkamatult.
Eriti tähtsad võivad olla jääservad, praod ja lahvandused ehk merejääs olevad suuremad avaveealad. Seal tulevad hülged hingama ning vette minema või jääle puhkama. Jääkarupere otsis seega paika, kus kohtusid sobiv merejää, avatud vesi ja hülged.
Suur isakaru hakkab perele järgnema
Teekonnal ilmus filmi loosse suur isakaru. Ta tundis emakaru vastu huvi ja hakkas perele järgnema. Emakaru ei jäänud ootama, vaid põgenes koos poegadega.
Teadlased teavad, et jääkarud elavad suurema osa elust üksikult. Isakaru ei moodusta emakaru ja poegadega püsivat perekonda ega osale poegade kasvatamises. Kevadel läbivad isakarud pikki vahemaid, otsides paaritumisvalmis emaseid nende jäetud lõhnajälgede järgi.
Poegadega emakaru ei ole valmis uuesti paarituma. Pealegi võib täiskasvanud isane väikestele poegadele ohtlik olla. Looduses on täheldatud juhtumeid, kus isakaru on jääkarupoega rünnanud ja tapnud. Seda ei juhtu iga kohtumise ajal, kuid võimaliku ohu tõttu püüab emakaru suurest isasest eemale hoida.
Seega võis filmi isakaru järgneda emase lõhnajäljele, tunda huvi võimaliku toidu vastu või uurida teisi läheduses liikuvaid karusid. Filmi järgi ei saa kindlalt teada, mida loom mõtles, kuid emakaru põgenemine oli poegade kaitsmiseks mõistlik.
Emakaru põgeneb poegadega kõrge jääpanga otsa
Filmi üks pinevamaid hetki oli põgenemine otse üles, mööda kõrget ja järsku jääpanka. Väiksem emakaru ja pojad suutsid ülespoole liikuda, kuid raske isakaru jäi neist maha.
See stseen näitas hästi, kuidas sama maastik võib eri suurusega loomadele mõjuda. Täiskasvanud isakaru võib olla emakaru kõrval väga suur ja raske. Järskudel nõlvadel ning kitsaste jäätükkide vahel võib tema kehakaal muuta liikumise aeglasemaks ja energiakulukamaks.
Emakaru ei põgenenud kõrgele sellepärast, et jääkaruemad kasutaksid alati sama kaitsevõtet. Ta kasutas ära selle konkreetse maastiku võimalusi. Väiksem ja kergem loom suutis liikuda kohas, kus väga suurel isakarul oli raske talle järgneda.
Pärast isakaru lahkumist tuli uuesti alla laskuda
Kui isakaru jälitamisest loobus, laskus emakaru poegadega tagasi tasasemale jääle. Kõrge jääpanga otsas oli küll mõneks ajaks turvalisem, kuid sinna ei saanud pere jääda.
Toitu tuli otsida merejäält ning soovitud jahiala asus endiselt kaugel. Põgenemine oli kulutanud ema ja poegade jõudu, kuid nüüd pidid nad algset teekonda jätkama.
Jääkaruema pidi kogu rännaku jooksul tegema valikuid: kas liikuda otse edasi, otsida turvalisem tee, puhata või kulutada jõudu võimaliku saagi jälitamiseks. Iga otsus mõjutas nii tema enda kui ka poegade ellujäämisvõimalusi.
Esimene avaveeala ei olnud veel õige koht
Filmis jõudis pere viimaks avatud vee äärde, kuid rännak polnud sellega lõppenud. Paigas ei leidunud veel piisavalt toitu ning isakaru jõudis neile taas ohtlikult lähedale.
Avavee nägemine ei tähenda, et läheduses oleks kohe palju hülgeid või häid jahikohti. Kui jää on liiga hõre või sile ning avatud veepind liiga lai, ei saa jääkaru saagile sobivalt läheneda. Pikk ujumine võib olla eriti kurnav väikestele poegadele.
Emakaru pidi jätkama otsinguid, kuni leidis mereala, kus jääservad, hüljeste hingamisavad ja loomade liikumine pakkusid paremaid jahivõimalusi.
Viimaks jõudis pere toidurohkele merejääle
Filmi lõpuosas jõudis jääkarupere paika, kus meres ja jää ümbruses leidus palju toitu. Siin kaotas isakaru nende vastu huvi ning keskendus muudele toiduvõimalustele.
See ei tähenda, et isakaru oleks muutunud sõbralikuks või otsustanud pere teadlikult rahule jätta. Loomade valikuid mõjutab sageli energiakulu. Kui tavapärast saaki on piisavalt ja seda on lihtsam tabada, pole teise karu pikaajaline jälitamine enam kasulik.
Jääkaruemale tähendas toidurohke jahiala võimalust taastada koopas ja rännakul kulunud energiavarud. Poegade jaoks tähendas see puhkust, emapiima ning veel üht võimalust jälgida, kuidas ema hülgeid otsib ja jahib.
Mida pojad teekonnal õppisid?
Kuigi film jutustas eelkõige emakaru võitlusest poegade ellujäämise nimel, oli rännak ühtlasi poegade esimene suur õppetund.
Ema järel liikudes õppisid nad:
- kuidas ületada pragusid ja ebatasast jääd;
- millal tuleb emale väga lähedale hoida;
- kuidas märgata teisi jääkarusid;
- millal on vaja põgeneda;
- kuidas minna vette ja ronida tagasi jääle;
- millistes kohtades võivad liikuda hülged;
- millal saab puhata ja millal tuleb edasi minna.
Jääkarupojad jäävad ema juurde tavaliselt veidi enam kui kaheks aastaks. Selle aja jooksul õpivad nad temalt liikumist, ujumist, ohtude vältimist ja jahipidamist. Alles pärast seda alustavad noored jääkarud iseseisvat elu.
Miks on kevadine merejää nii tähtis?
Teadlaste selgituste järgi koguvad jääkarud suure osa aastaks vajalikust energiast kevadise hülgejahi ajal. Sel ajal leidub jääl rohkem hülgeid ning sünnivad hülgepojad. Rasvarikas saak aitab karudel kasvatada külma eest kaitsvat rasvakihti ja koguda varusid ajaks, mil toitu on raskem leida.
Kui merejää kevadel varem laguneb või sügisel hiljem tekib, jääb jääkarudele vähem aega hülgeid küttida. Nad peavad kulutama rohkem energiat ujumisele ja rändamisele või veetma pikema aja toiduta.
Seepärast jutustas film palju enamast kui ühe emakaru retkest. See näitas, kuidas lumi, merejää, avavesi, hülged ja jääkarud moodustavad ühe terviku. Kui muutub jää, muutuvad ka loomade teekonnad ja võimalused toitu leida.
Jutustage lapsele jääkarupere teekonnast
Joonistage paberile lumekoobas, tasane merejää, kõrged jäävormid, jääpraod, hülge jaoks jääs olev hingamisauk ja avatud vesi. Las laps otsib jääkaruperele tee sünnikoopast toidurohkele jahialale.
Teel võib arutada, kus pojad puhkavad, millise augu juurde võiks hüljes hingama tulla ja kuhu saaks pere suure isakaru eest põgeneda. Nii saab dokumentaalfilmist meelde jäänud loost lapse jaoks põnev retk läbi Arktika.
Korduma kippuvad küsimused
Kas kõik jääkarud magavad talveund?
Ei. Pikemaks ajaks poegimiskoopasse jäävad peamiselt tiined emakarud. Teised jääkarud võivad talvel merejääl liikuda ja hülgeid küttida.
Kas jääkarupoeg sünnib jäämäel?
Tavaliselt sünnib poeg lume sisse rajatud koopas. Koobas võib asuda rannikul, saarel või mõnes piirkonnas ka merejääl. Jäämägi on liustikust murdunud ja meres ujuv jäätükk, mistõttu ei sobi see iga kõrgema jäävormi nimetuseks.
Mis on hülge hingamisava?
Hülge hingamisava on väike auk merejääs, mille hüljes hoiab jääst vabana. Hüljes elab küll vees, kuid hingab õhku. Seetõttu peab ta regulaarselt ava juurde ujuma ja nina veest välja pistma. Jääkaru võib jääda sellise augu kõrvale hüljest ootama.
Kas jääkaru püüab hülgeid vees?
Jääkaru oskab hästi ujuda, kuid enamasti jahib ta hülgeid merejäält. Ta võib oodata jääs oleva hingamisava juures, otsida lumealuseid hülgepesasid või hiilida jääle puhkama tulnud hülgele lähemale.
Miks jääkaruisa poegi ei kaitse?
Jääkarud ei moodusta ema, isa ja poegadega püsivat peret. Pärast paaritumist lähevad loomad lahku ning poegade kasvatamine jääb emakaru ülesandeks.
Kas isakaru võib jääkarupoega rünnata?
Selliseid juhtumeid on looduses täheldatud, kuid see ei ole iga kohtumise tulemus. Kuna võimalik oht on suur, püüab poegadega emakaru täiskasvanud isasest tavaliselt eemalduda.
Filmi pealkiri võib ununeda, kuid emakaru visa teekond aitab meeles hoida midagi palju suuremat: jääkaru elu sõltub merejääst ning iga poja ellujäämise taga on ema pikk töö, ettevaatlikud valikud ja õnnestunud hülgejaht.
Kuidas see artikkel sündis?
Artikkel sai alguse Lastega.ee autori mälestusest televisioonis nähtud dokumentaalfilmist. Filmi pealkiri ei olnud enam kindlalt meeles, kuid meelde olid jäänud jääkaruema ja poegade pikk teekond, ebaõnnestunud hülgejahid, põgenemine suure isakaru eest ning jõudmine toidurohkele merejääle. Lugu pandi kirja, et filmi sündmusi ja nende taga olevaid loodusteadmisi saaks hiljem lastele edasi jutustada. Jääkarude elu puudutavad selgitused kontrolliti Arktika looduse erialaallikatest.