"Emme, kus kohas on see punane küüneasjade komplekt?" küsis ta, käed rusikasse tõmmatud.
"See on issi autos."
"Ma andsin selle ju sinu kätte!!" tõmbusid ta silmaümbrused punaseks.
"Aga mina jätsin selle autosse, kus ta ka enne oli," vastasin muretult.
Ta silmad täitusid pisaratega ja keha hakkas nuttu talitsedes kergelt vappuma.
"Kuidas ma siis NEED PUHTAKS SAAN?" purskas ta nutma ja suskas oma plastiliinised küünealused mulle nina alla.
Suured krokodillipisarad veeresid mööda ta põski ja ta hakkas nutma.
Ma olin parasjagu lugu kirjutamas, võtsin kõrvaklapid peast ja pöörasin kogu oma tähelepanu temale. Esimese reaktsioonina ma jõudsin juba mininaerupahvaku teha, kuid sain kohe aru, et see ei ole hea idee.
Ma silmitsesin teda natuke aega vaikuses, et aru saada, mis on kõige õigem asi, mida ma talle ütlema peaksin. Ma jõudsin sõna sabast kinni haarata enne ütlemist "See on ju TÜHIASI. Ära muretse, kallis! Selle pärast pole küll vaja nutta!".
Ma jäin hoopis vait.
Sest tema jaoks olid tema mustad küünealused KOHUTAV tragöödia. See oli tema maailmas KÕIK. Ja kui mina ütlen talle, et ta nutab TÜHIASJA pärast, siis ma sisestan talle programmi, kuidas see, mida tema loomulikult tunneb, on vale. See, kuidas ta reageerib olukorrale, on justkui midagi valet.
Ma hingasin sügavalt sisse ja püüdsin oma lollaka muige näost pühkida. Haarasin ta oma embusesse ja ütlesin talle, et laua peal on hambaorgid, millega saab küünealused puhtaks kraapida. Ma ei öelnud talle, et "kõik on hästi" või "ära muretse". Ma ei andnud talle programmi, et asi on HÄSTI, kui ta tundis, et kõik on HALVASTI. Ma ei andnud talle käsklust tunda midagi muud - muretust -, kui ta päriselt tundis muret. Ma lihtsalt ütlesin talle midagi, et ta saaks ise jõuda oma arusaamisega sinna, et tema mure laheneb. Ja seejuures oli emme käsi tema ümber, mis andis talle aega, et selle teadmiseni jõuda.
Et jaa... Kui su küünealused on sitased ja sa purskad lohutamatult nutma, siis see ON KURADI SUUR ASI. Ja sa tead, et sa TOHID tunda kõike, mida sa sellel hetkel tunned. Ja samas sa oled turvaliselt hoitud oma tragöödias ja kõik lõppeb hästi. Et sinu ajju jääks muster sellest, kuidas su tunded ei ole kunagi naeruväärsed ja leiavad alati lahenduse.
Kui te olete küsinud, kuidas laste mustreid muuta, et neist kasvaksid tervemad inimesed kui meie, siis selliste tibatillukeste sammudega... Mida päevas on muide mitusada :)
Ja selliste tibatillukeste sammudega, paranevad ka sinu enda mustrid. Ning siis saab sinust see inimene, kes pole oma vastustes hoolimatu elevant portselanipoes, kes oskab vaid korrutada mantrat: "ÄRA MURETSE! SEE ON TÜHIASI!".
Olge hoitud, kallid!
____
© Pamela Maran
