Surikaadikool: kuidas väike surikaat õpib iseseisvaks?

Illustratsioon: © AnneP, AI

Väikese surikaadi maailm algab maa all

Surikaadipoeg sünnib maa-aluses urus. Esimesed umbes kolm kuni neli elunädalat veedab ta seal ning alles seejärel hakkab maapinnale tulema ja koos teistega järjest suuremat maailma avastama.

Väljas tuleb õppida palju sellist, mida sündides veel ei osata: kuidas leida toitu, millise saagiga tasub ettevaatlik olla, kuidas teiste surikaatidega koos tegutseda ning kuidas ohtu märgata.

Kõike seda ei pea väike surikaat päris üksi avastama.

Surikaadikool algab lihtsamast

Surikaadid söövad muu hulgas putukaid ja teisi väikeloomi ning nende saagiks võivad sattuda ka skorpionid. Skorpioniga toime tulemine pole aga algajale lihtne ülesanne.

Teadlased on näidanud, et kogenud surikaadid muudavad poegadele antavat saaki vastavalt sellele, kui arenenud pojad on. Nooremad saavad lihtsama ja ohutuma ülesande ning kasvades puutuvad nad kokku järjest keerulisema elusa saagiga.

Lapsega koos võib seda kujutleda nagu väikest surikaadikooli.

1. õppetund – alustame lihtsamast

Alguses võib väike surikaat saada surnud saagi. Nii saab ta õppida seda käsitsema ja sööma olukorras, kus saak enam ei põgene ega kaitse ennast.

2. õppetund – nüüd tuleb harjutada

Järgmine ülesanne võib olla juba elus, kuid ohutumaks muudetud saak. Skorpioni puhul võib kogenud surikaat eemaldada selle ohtliku astla.

Nüüd peab poeg ise rohkem tegutsema: saak liigub ning kasutada tuleb juba varem õpitut.

3. õppetund – järjest raskem ülesanne

Poja kasvades suureneb võimalus harjutada järjest keerulisema elusa saagiga. Nii saab noor surikaat sammhaaval oskusi, mida tal läheb hiljem iseseisval toiduotsingul vaja.

Oluline: „kolm õppetundi” on siin lapsele arusaadav viis järkjärgulise õppimise kirjeldamiseks. Surikaatidel ei ole päris kooli ega täpselt kolme kindlaksmääratud koolitundi.

Õpetaja ei anna ainult ülesannet

Surikaatide õpetamise juures on põnev seegi, et kogenum loom ei pea lihtsalt saaki pojale andma ja minema kõndima.

Ta võib jälgida, kuidas poeg ülesandega hakkama saab. Kui saak põgeneb, võib kogenum surikaat selle tagasi tuua. Vajaduse korral võib ta teha ülesande poja jaoks jälle veidi lihtsamaks.

Seega ei tehta ülesannet poja eest ära, vaid talle antakse võimalus ise harjutada ning vajaduse korral aidatakse.

Mõtle koos lapsega

• Miks ei anta väikesele surikaadile kohe kõige raskemat ülesannet?
• Mida oskad sina praegu teha, mida paar aastat tagasi veel ei osanud?
• Mida oskab sinu vanem õde, vend või sõber, mida sina alles õpid?
• Kas temagi oskas seda juba väikesena?

Illustratsioon: © AnneP, AI

Surikaadipoega ei õpeta ainult ema

Surikaadid on väga sotsiaalsed loomad ning poegade kasvatamine ei ole ainult ema ülesanne. Rühma teised liikmed võivad poegi toita, valvata ja aidata neil uusi oskusi omandada.

See teeb surikaatide loo lapse jaoks eriti tuttavaks. Ka inimest ei õpeta ainult üks inimene.

Ema ja isa õpetavad palju, kuid teadmisi võib saada ka vanaemalt, vanaisalt, õpetajalt, vanemalt õelt või vennalt, treenerilt, sõbralt ja paljudelt teistelt.

Ja vahel teab laps midagi, mida täiskasvanu veel ei tea.

Kolmekuune ja iseseisev – kas ta kolib nüüd välja?

Umbes kolme kuu vanuselt saavutab noor surikaat toitumisalase iseseisvuse. See tähendab, et ta suudab järjest rohkem ise endale toitu hankida ega sõltu enam samamoodi teiste toodud toidust nagu väike poeg.

Kas see tähendab, et ta lahkub kohe oma perest?

Ei. Oskus endale toitu hankida ja oma sünnirühmast lahkumine on kaks erinevat asja. Noor surikaat võib jääda veel pikaks ajaks oma rühma liikmeks.

Ka inimese iseseisvus tekib sammhaaval. Kõigepealt õpime ise sööma ja riietuma, hiljem süüa valmistama, liikuma, raha kasutama, töötama ning oma elu järjest rohkem ise korraldama.

Iseseisvamaks saamine ei tähenda aga seda, et teisi inimesi või nende teadmisi enam vaja pole.

Surikaadid saavad hakkama üheskoos

Surikaadid elavad sotsiaalsetes rühmades, kuhu kuuluvad eri vanuses loomad. Rühmas on tavaliselt domineerivad sigivad loomad ning teised täiskasvanud ja nooremad rühmaliikmed.

Osa neist aitab järgmiste poegade eest hoolitseda. Nii võib kunagisest väikesest õppijast saada hiljem ise abiline.

Kes on surikaatide valvurid?

Toidu otsimise ajal on surikaadi tähelepanu sageli maapinnal. Sel ajal võib mõni teine rühmaliige tõusta kõrgemale kohale ning ümbrust jälgida.

Sellist looma nimetatakse valvuriks. Ta annab häälitsustega teistele infot ning ohu korral saab rühm hoiatuse.

See ei tähenda, et igal surikaadil oleks inimese moodi kindel valvegraafik. Mõned loomad võtavad valvurirolli sagedamini kui teised.

Kas surikaadid suhtlevad omavahel?

Jah. Surikaadid kasutavad erinevaid häälitsusi näiteks rühma kooshoidmiseks, ohu eest hoiatamiseks ja poegadega suhtlemiseks.

Ka poegade häälitsustest saavad täiskasvanud infot. Poja kasvades tema hääl muutub ning see aitab kogenumatel rühmaliikmetel reageerida vastavalt poja arengule.

Väike surikaat ei ütle sõnadega: „Anna mulle nüüd raskem ülesanne”, kuid tema areng annab teistele märku, milleks ta võib juba valmis olla.

Miks õppida kelleltki, kes juba oskab?

Väike surikaat võiks proovida kõik ohtliku saagi püüdmise võtted täiesti ise avastada. Teiste surikaatide kogemus aitab tal aga õppida järk-järgult ja väiksema riskiga.

Ka inimesed ei pea kõiki teadmisi iga põlvkonnaga päris nullist uuesti avastama.

Me õpime inimestelt, kes midagi juba oskavad. Nemad on omakorda õppinud teistelt. Nii saavad teadmised ja oskused edasi liikuda.

See ei tähenda, et vanem inimene teab alati kõike paremini. Teadmised võivad liikuda ka teises suunas: laps võib õpetada midagi vanemale, lapselaps vanaemale või sõber sõbrale.

Tark olemine ei tähenda, et kõike peab ise nullist avastama.

Mõtle koos lapsega: kes õpetab keda?

• Mida oskab sinu ema või isa, mida sina alles õpid?
• Mida oled õppinud vanaemalt või vanaisalt?
• Mida oskab sinu vanem õde, vend või sõber?
• Mida oled õppinud õpetajalt?
• Kas sina oskad midagi, mida mõni täiskasvanu ei oska?
• Mida võiksid sina endast väiksemale õpetada?
• Kas täiskasvanud lõpetavad kunagi õppimise?
• Mis juhtuks, kui iga uus inimene peaks kõik teadmised täiesti ise uuesti avastama?

Proovige: meie pere teadmiste ahel

Võtke paber ja joonistage oma pere teadmiste ahel:

vanaema või vanaisa → ema või isa → mina → ?

Kirjutage või joonistage iga noole juurde üks oskus või teadmine, mida üks inimene on teisele edasi andnud.

See võib olla näiteks pannkookide tegemine, jalgrattaga sõitmine, taime kasvatamine, kalapüük, lugemine, õmblemine, arvuti kasutamine või mõni teie pere mäng.

Viimase küsimärgi juurde saab laps ise mõelda:

Mida tahaksin mina kunagi kellelegi õpetada?

Kuidas see artikkel sündis?

Selle artikli idee sündis päris vestlusest. Vanaema ja 5-aastane laps vaatasid koos televiisorist leitud loodusfilmi, kus räägiti loomade sotsiaalsest elust ning sellest, kuidas teadmised ja oskused võivad ühelt loomalt teisele edasi liikuda.

Eriti põnevaks osutus surikaatide elu. Filmist tekkisid uued küsimused: millal tuleb väike surikaat urust välja, kuidas õpib ta skorpioniga toime tulema, millal saab ta iseseisvaks, kas ta lahkub siis oma rühmast ning kes on surikaatide valvurid?

Surikaatide õppimisest jõudsime aruteluni inimeste maailmast. Ka lapse vanemad olid kunagi väikesed ja õppisid teistelt. Nüüd on nad ise täiskasvanud ja annavad oma teadmisi edasi järgmisele põlvkonnale.

Lastega.ee kontrollis vestlusest tekkinud küsimusi surikaatide käitumist käsitlevate teadusuuringute põhjal. Filmi pealkirja ei olnud artikli koostamise ajal teada, mistõttu filmi ei kasutatud faktiallikana.