Kunagi sündis siia maailma üks tüdruk. Ta kasvas ja sirgus nooreks naiseks.
Siis kohtas ta noormeest – just seda inimest, kellega tahtis oma elu jagada. Nad hoidsid kokku, rajasid kodu ja kasvatasid lapsi.
Aastad möödusid. Lastest said täiskasvanud ning tüdrukust ja noormehest said vanaema ja vanaisa.
Nüüd kaetakse pere kokkusaamisel laud juba kahekümnele inimesele. Laua ääres on nende lapsed koos abikaasadega, üheksa lapselast ja ka ühe lapselapse kallim.
Iga uus taldrik tähendab, et pere lugu läheb edasi. Lapsed kasvavad suureks, leiavad enda kõrvale armsaid inimesi ning toovad nad ühel päeval ühise laua äärde.
Vanaema ja vanaisa vaatavad seda pikka lauda. Kunagi olid nad ainult kahekesi. Nüüd on vaja juurde tuua toole, et kõik ära mahuksid.
Ja kuigi aastatega on nii mõndagi muutunud, ei ole muutunud üks mõte.
See kõik on ikka ime.
